Esimene korter mida vaatama käisime, asus Nõmmel ja maksis 1.3m. Tegemist oli 5 korteriga 2003. aastal ehitatud kivimajaga. Korter ise oli 92 ruutu ja kolmetoaline. Maakleriks oli gootimoodi neiu, kes ei huvitanud ei meist ega ka korterist. Kogu sisustus tundus suht nõme - oleksime pidanud uuendama kööki ja ehitama uue vannitoa. Samas oli aga korteril olemas saun ja päris suur keldriboks (selgus et 20 ruutu korterist oli see sama boks). Läksime sealt minema mõttega, et päris perfect see korter nüüd ei olnud. Tegime pakkumise 1.2m peale ja maakler enam kunagi tagasi ei helistanud. Ilmselt müüdi siiski kõrgema hinnaga kellegile teisele maha.
Siis hakkasime Nõmme asemel Kadriorule silma viskama - läksime koos Caroliniga vaatama ühte 70+ ruudulist korterit Vesivärava tänaval, mis oli vaid paar maja Carolinist edasi. Maakler oli selline lahe ja jutukas kuldketiga poiss Silvar, viskas nalja ja oli selline muhe vend. Maja ise oli ilus, äsja renoveeritud ja puha. Korter asus esimesel korrusel ja keldris oli office ja saunaruum. Tegime siis ukse lahti ja selgus üllatav tõsiasi - kuulutuses 4 toalisena reklaamitu oli tegelikult 1 toaline lisanditega! Nimelt oli esimesel korrusel üks suur ruum, kus asus nii köök, elutuba kui ka magamisvoodi! Lisaks veel väike dushinurk ja panipaik! Naine, kes meid võõrustas, väitis et nemad elavad korteris lausa viiekesi. Meile Mariaga tundus see isegi kahe peale kitsas, aga läksime allkorrusele ka. See oli väga lahe - mehel oli seal oma firma jaoks väike töönurk - office, siis oli üks nelja seinaga magamisboks ja tühi ruum, kuhu omanik lubas tõsistele ostjatele sauna ehitada. Ilus korter, odavad kommukad (oma gaasiküte), aga elamiseks ei sobi. No kuidas sa teed korraga süüa ja vaatad telekat magamistoas? Hind oli 1.6m aga oleks kätte saanud ka 1.4m. Otsustasime edasi vaadata,
Kolmandaks käisime vaatamas Vase tänaval asunud 2 toalist 60 ruudulist korterit. Maja ise oli veel renoveerimisel aga korter oli päris uhke. Ja maksis vaid 1,05m. Maakler oli ka sootuks teisest klassist, Re/Max-i mees, surus kätt, tegi nalja ja üritas isegi closida (kui nüüd saaks miljoniga, kas siis võiks homme juba tehingule alla kirjutada?). Korter nägi hea välja, mulle meeldis saun ja suur vannituba. Aga Maria nägu muutus iga minutiga järjest tõsisemaks. Kui majast välja läksime, siis hakkas Maria autos nutma ja pidasime maha korraliku sõnasõja - mulle korter meeldis ja hind tundus hea, Maria väitis, et tegu on kõige koledama sinise köögi ja vanakooli plaatidega vannitoaga. Hakkasin esimest korda (see ei jäänud viimaseks) mõtlema, et tahaks hoopis üürikorteris edasi elada. Otsustasiem natuke seedida ja muid kortereid ka vaadata. Maakler andis kaasa ilusa broshüüri lubas omanikuga läbi rääkida. Käisin ise vahepeal Kreetal ja otsustasime siis miljoniga pakkumise teha. Helistasin maaklerile ja tuli välja, et keegi oli juba 1.05m pakkunud. Pulss läks kiiremaks ja tekkis tahtmine üle pakkuda, aga suutsin ennast siiski tagasi hoida. Vähemalt oli normaalne maakler.
Paar nädalat hiljem käisime vaatamas ühte ökokorterit Herne tänaval, mille oli meile Ülase soovitusel üks UusMaa maakler leidnud. Olin väga skeptiline, sest tegemist oli alla 50 ruuduse kahetoalisega, ilma saunata ja selle eest küsiti 1.4m. No siis oleks võinud ju selle Vase tn oma võtta - oli mu esimene mõte. Läksime kohale, vihma sadas, maja hoov oli porine ja maja ümber käis päris karm liiklus. Omanikud ise olid aga lahedad ja maakler oli ka ok. Seest tundus korter palju ilusam kui väljast, oli tunda, et omanikud olid seda hingega teinud. Aga see öko oli meie jaoks ikka veidi liig - aknad olid katkiste klaasidega teisest maailmasõjast (lasevad hästi hingata!), seinad olid õlgedest (öko kohupiimavärv) ja köök oli ka selline päris pisikene. No ütleme nii, et kui oleks 900k selle saanud, oleks võinud mõelda, aga 1.4m oli ikka liig mis liig.
Asjad edenesid selliselt, et meie korteriotsingutest olid teadlikud juba päris paljud sõbrad. Ja nii saingi ma ühel hommikul postkasti emaili Carolinilt, kes soovitas meile ühte imeilusat korterit Wismari tänaval. Kahel korrusel, keldris saun ja puhketuba ja piltidel päris lahe. Aga seest tühi, nii et otsustasime igaks juhuks oma tuttava ehituseksperdi Kalle kaasa kutsuda. Kohapeal tuli välja, et Wismari tänav ei täheda veel Vanalinna lähedust - tänava teine ots ulatus Kristiie keskuseni välja. Seal siis see korter asus. Tuli välja, et terve maja oli müügis, seal oli varem olnud mingi office ja nüüd müüdi seda elamispinnana maha. Meile oli esialgu huvi pakkunud 1.49m korter - tundus kuidagi kole krõblakas ja "küprokilikult" renoveeritud. Keldrikorrus nägi ka suht bamm välja. Kui veel Kalle hakas päikese asukoha suhtes huvi tundma, selgus, et selles korteris me kunagi valgust ei näeks ;) Läksime siis üleukse teist korterit vaatama - 1.69m kui ma ei eksi. See oli päris ägeda keldrikorrusega, seal oli lausa kaks puhkeruumi ja suur saun. Aga ülemise korrusega oli probleem - ei olnud sobivat kohta, kuhu kööki teha. Kalle tõmbas ka sellele vee peale ja läksime sama targalt minema.
Siis käisime vaatamas ühte korterit Pirital - kohe meie lemmik-rulluisuraja kõrval Lillepi pargi juures. Oli selline 60 ruudune kahetoaline korter. Kuulutuses oli muidugi pandud 74 ruutu, aga osa sellest oli rõdu ja teine osa keldriboks. Olime jälle suht skeptilised, selline uus steriilne maja oli ja terve ala oli kortermaju täis tambitud. Aga korter ise oli väga ilus - mees oli selline muhe venelane, kes veidi ka eesti keelt purssis. Maaklerit ei olnudki, mees ütles, et saab ise ka hakkama. Iga asi korteris oli olnud eritellimus, kõige kallim või siis erakordne. Oli ilus küll. Ja rõdu oli suur ja mõnus. Aga maksta 1.5m kahetoalise eest tundus veidi narr, eriti pärast seda, kui olime lasknud käest osta 1m Vase tn korter.
Hakkasime juba lootust kaotama, kui meile helistas tagasi ühe Soo tänava korteri maakler Lauri. Olime seda üritanud juba mitu nädalat vaatama minna aga omanikul tuli alati midagi vahele. Lõpuks siis näkkas! Seisime kella 19 paiku paduvihma käes keset Soo tänava tihedat liiklust ja ootasime maaklerit. Maja oli jube lobudik, aga raha pidavad renoveerimiseks juba olemas olema ja kevadel pidid tööd lahti minema. Korter ise oli siis jälle esimesel ja keldrikorrusel, mingi 92 ruutu kokku ja 1.5m. Kv.ee portaalis oli küll 1.8m, aga maakler tunnistas, et hind on ajale jalgu jäänud ;) Omanik oli lahe kiilakas elumees, ütles et tahab üldse Taisse elama minna ja et korter on aus. Ega midagi viga ei olnudki - ilus ja kodune tunne oli. Köök oli ok ja magamistuba ka. Aga lastetuba oli tegelikult siiski kapiga eraldatud nurk magamistoast. Aga vähemalt söögilaud oli olemas! Allkorrus oli aga küll lahe - puuküttega saun, suur vannituba ja mõnus paekivist tshillimiseruum. Meile meeldis ja pidasime tõsist plaani ära osta - aga kodus hakkasime siiski mõtlema, et see kahel korrusel elamine on lapsega ikka paras valu tagumikus. Ja see Kalamaja kant tundus ikkagi kuidagi liiga uus ja ekstreemne. Vaatasime edasi.
Netist olid silma jäänud Arco Vara kodukolde projekti majad. Läksime siis sinna avatud uste päevale. Majas olid kõik uksed lahti ja lisaks meile oli veel 5-6 inimest. Küsisin maaklerilt, et miks nad odavamalt ei müü, kui Arco ise hinge vaagub aga maakler ei lasknud ennast sellele teele ahvatleda. Naeris vaid ja ütles et sellest ei sõltu küll midagi ja hinnad on fixed. Noh, kahetoalised olid suht ok diil, maksid vist 930k ja ilus suur rõdu oli ka. Aga meie tahtsime siiski kolmetoalist - ja see oli 1.6m ja erines kahetoalisest vaid viletsama ruumilahenduse ja ühe väikese kipskuudiboksi võrra. See pisike lisatuba ei tundunud küll seda hinda väärt. Lisaks oli meiega koos korterit vaatama tulnud vanamees leidnud kolmetoalise elutoa seinast päris suure prao, mille kohta maakler eriti midagi rääkida ei osanud, peale selle, et valgustus on hab ja seetõttu paistab ebatasasus välja. Läksime kiirustades minema, sest olime samaks õhtuks leppinud kokku veel ühe vaatamise. See oli 3 toaline korter, renoveeritud ja päris ilus. Aga eriti äge oli asukoht - nimelt asus see Tuisu tänaval ehk siis umbes 3 maja edasi meie senisest elukohast.
Jäime paar minutit hiljaks aga selgus, et maakler oli just ühe abielupaariga korterit vaatamas käinud. Tulime autost välja, kui maakler saatis eelmise paari teele sõnadega: "Mõelge siis kiirelt, mul siin nõudlust palju, esmaspäeval annan korteri ära!". Tundus, et nõudlust oli! Meiega koos oli korterit tulnud vaatama veel keegi naine, kes tundus hästi tuttav, aga me kumbki Mariaga ei suutnud välja mõelda, kust me teda tunneme. Korter oli 2. korrusel, 57.7m ja maksis 1.09m. Igati ilus, meeldis nii meilie kui ka sellele naisele. Mõtlesin, et läheb jälle ülepakkumiseks...
Labels: kinnisvara
