Uudised kinnisvaraturult vol. 1

Kuna istun praegu öösel Tallinna kesklinnas Olümpiast ületee, siis veedan veidi aega ja panen kirja minu ja Maria viimaste nädalate seiklused Eesti kinnisvaraturu avarustes. Ei taha ära sõnuda, aga tundub, et oleme saanud kätte selle mida ma 2008. aastal eesmärgiks panin - normaalne 3 toaline miljoniga. Vahepeal tundus see Tallinnas juba lausa mõeldamatuna, kuid eks masu on teinud oma töö. Aga kui meie seiklused kokku võtta, siis võib järeldada järgmist:

1. Normaalsed korterid ostetakse turult kiiresti ära ja päris sageli cashi eest.
2. Maaklerite kvaliteet kõigub seinast seina - on ikka ka selliseid, et võtab oigama.
3. Korteri ost on ikka päris vaevarikas ja tüütu protsess.

Kui alustada algusest, siis müüsime 2008. aasta kevadel oma Tartu Annelinna lagunenud ühetoalise 490 000-ga maha. Tagantjärele tarkusena oli see päris õige tegu ja ajastus. Kuid tasapisi hakkas seljakotiotsas elamine närvidele käima ja minu meelest oleks õige hoida kinnisvara/pabervara tasakaalus. Seega hakkasime sellest suvest alates veidi tõsisemalt Eesti kinnisvaraturul ringi vaatama. See oli juba omaette naljakas protsess - alustasime Kuusalu valla palkmajadest ja lõpetasime Hiiumaa suvilate ja Tallinna kesklinna korteritega. Lõpuks jõudsime siiski järeldusele, et seni, kuni meie suvekuud mööduvad Eestist eemal, pole erilist mõtet endale maja soetada. Seega jätsime majade kuulutused rahule (paar korda ma siiski piilusin ja tundus, et just majad on nüüd hakkanud kõvasti odavamaks minema).

Korteri asukoha valik oli ka päris paras pähkel. Alustasime Kadrioruga - hea uisutama minna, Maria töökoha lähedal ja mõnus roheline kant. Sealt jõudsime välja Kesklinna, Põhja-Tallinnasse, Nõmmele ja Piritale. Oktoobri lõpuks vaatasime juba kortereid kogu Tallinnas, välja arvatud Padulasnamäe.

Ka korteri suuruse paikapanek ei tulnud kergelt. Ühelt poolt oli meie jaoks oluline, et oleks koht office-laua jaoks ja ehk ka tulevikuks lapsele omaette tuba. Nii et alguses vaatasime 3+ toalisi. Seejärel avastasin aga, et ka palju kahetoalised on päris suurte ruutudega. Ja sealt jõudsime jälle tagasi mõttele, et parem siis juba osta kolmene, et ka tulevikus lapsele mõeldes seal veidi lisaruumi oleks.

Hinna osas alustasime miljoniga, käisime vahepeal kahe poole peal mõttega ära, kuid otsustasime siiski, et meelerahu ja pangaorjuse puudumine kaalub mõned ekstra ruudud üle. Nii et tagasi miljoni juurde.

Jutt jätkub...