Friday, November 27, 2009

Dubai uudised hirmutavad Baltikumi

Tänuandmise päeva õhtul kui USA turg oli kinni, hakkasid turgudel ringi liikuma jutud, et Dubai riikliku investeerimisofndiga võivad olla kehvad lood. Et ei saa oma 60 miljardlilist laenu õigel ajal tagasi maksta. Täna oli Tallinnas selle uudise peale päris korralik languspäev. Viskasin ka paar õnge sisse ja võtsin mahamüüdud Baltika asemel Silvanot veidi sisse, lisasin 1/3 Olympicut ja 1/5 TEOd. TEO tundub vaikselt jälle päris hea investeering - hind on juba vajunud madalamale kui 1.83 millega Teliale keegi müüma nõus ei olnud. Mis vahepeal muutunud on? TEOlt tulid head tulemused 3. kvartalis ja ongi kõik. Igatähes tahaks seda positsiooni edasi ehitada - järgmise portsu võtaks sisse 1.6 pealt.

Ahjaa, käisin täna kell 12 Järve selveris ja selline trügimine, et lausa imelik. Kas te inimesed päeval tööl ei peaks olema???

Labels: , ,

Wednesday, November 25, 2009

1 pilt ütleb enam kui 1000 sõna

Labels: ,

Õuna ülikool

Ostsin suve lõpus endale esimese Apple toote - iPod Touchi. Pole varem eriline õunafänn olnud aga mingi valemiga hakkas mulle see toode meeldima. Kui siis lõpuks olin oma vidina WalMartist kätte saanud, hakkasin aru saama, miks Apple aktsia viimastel aastatel nii palju tõusnud on.

Alustuseks kogu disainilaks - ei mingit koledat pappkarpi, kilekotte ega keerulisi manuale. Ei mingeid CD-ROMe installimiseks (eelmine mp3 mängija tuligi mul sellepärast tagasi viia, et installimiseks oli vaja CDd aga minu läppari CD lugeja ei tööta juba aastaid). Klaasplastikust karp ja 3 leheline juhend - go to internet! Äge.

Külastasin siis esimest korda iTunesi ja jällegi olin pahviks löödud. Kuidagi sujuvalt võttis Apple mult minu krediitkaarti numbri ja nüüd saan igas wifi võrgus endale digitaalset virtuaalnodi osta. Äge.

Kõige ägedam oli aga Apple University. Panin iTunesis otsinguks investeerimine ja leidsin terve loengusarja kus Yale Ülikoolis Robert Shiller õpetab investeerimise 101te. Kuulasin täna trennis paari loengut ja avastasin ennast küsimas, miks krdi pärast peaks keegi maksma EBSis 7000 krooni, et õppida mingi tundmatu professori käe all sama asja mida ma saan jalgrattaga kilomeetreid tallates vaadata-kuulata otse iPodist. Mitte Eesti parima õppejõu käe all. Vaid maailma ühe parima ülikooli finance departmendi juhi ja oma ala tipu Shilleri juhendamisel. Siin on siis minu õppejõud. Not bad.

Ja mis kõige toredam - kogu see lõbu ei maksnud mulle midagi, sest Apple jagab oma University programmi raames loengusarju tasuta.

Sunday, November 22, 2009

Kinnisvarajahi viimane vaatus

Et loole joon alla tõmmata, siis 3. novembril käisime Domus Kinnisvaras broneeringut sõlmimas ja 12. novembril sai lõpuks ka notaris käidud. Suure kauplemise tulemusena liikus korteri hind vahemikus 1m kuni 1.05m ja lõpuks ostsime selle siis ära 1.015m-ga. Vähemalt on korter seest ilus ja renoveeritud, Maria sai nõudepesumasina, mina sain kodukinosüsteemi ja varsti lähme siis ülejäänud mööblit shoppama.

Labels:

Saturday, November 14, 2009

Kinnisvarajaht jätkub...

Esimene korter mida vaatama käisime, asus Nõmmel ja maksis 1.3m. Tegemist oli 5 korteriga 2003. aastal ehitatud kivimajaga. Korter ise oli 92 ruutu ja kolmetoaline. Maakleriks oli gootimoodi neiu, kes ei huvitanud ei meist ega ka korterist. Kogu sisustus tundus suht nõme - oleksime pidanud uuendama kööki ja ehitama uue vannitoa. Samas oli aga korteril olemas saun ja päris suur keldriboks (selgus et 20 ruutu korterist oli see sama boks). Läksime sealt minema mõttega, et päris perfect see korter nüüd ei olnud. Tegime pakkumise 1.2m peale ja maakler enam kunagi tagasi ei helistanud. Ilmselt müüdi siiski kõrgema hinnaga kellegile teisele maha.

Siis hakkasime Nõmme asemel Kadriorule silma viskama - läksime koos Caroliniga vaatama ühte 70+ ruudulist korterit Vesivärava tänaval, mis oli vaid paar maja Carolinist edasi. Maakler oli selline lahe ja jutukas kuldketiga poiss Silvar, viskas nalja ja oli selline muhe vend. Maja ise oli ilus, äsja renoveeritud ja puha. Korter asus esimesel korrusel ja keldris oli office ja saunaruum. Tegime siis ukse lahti ja selgus üllatav tõsiasi - kuulutuses 4 toalisena reklaamitu oli tegelikult 1 toaline lisanditega! Nimelt oli esimesel korrusel üks suur ruum, kus asus nii köök, elutuba kui ka magamisvoodi! Lisaks veel väike dushinurk ja panipaik! Naine, kes meid võõrustas, väitis et nemad elavad korteris lausa viiekesi. Meile Mariaga tundus see isegi kahe peale kitsas, aga läksime allkorrusele ka. See oli väga lahe - mehel oli seal oma firma jaoks väike töönurk - office, siis oli üks nelja seinaga magamisboks ja tühi ruum, kuhu omanik lubas tõsistele ostjatele sauna ehitada. Ilus korter, odavad kommukad (oma gaasiküte), aga elamiseks ei sobi. No kuidas sa teed korraga süüa ja vaatad telekat magamistoas? Hind oli 1.6m aga oleks kätte saanud ka 1.4m. Otsustasime edasi vaadata,

Kolmandaks käisime vaatamas Vase tänaval asunud 2 toalist 60 ruudulist korterit. Maja ise oli veel renoveerimisel aga korter oli päris uhke. Ja maksis vaid 1,05m. Maakler oli ka sootuks teisest klassist, Re/Max-i mees, surus kätt, tegi nalja ja üritas isegi closida (kui nüüd saaks miljoniga, kas siis võiks homme juba tehingule alla kirjutada?). Korter nägi hea välja, mulle meeldis saun ja suur vannituba. Aga Maria nägu muutus iga minutiga järjest tõsisemaks. Kui majast välja läksime, siis hakkas Maria autos nutma ja pidasime maha korraliku sõnasõja - mulle korter meeldis ja hind tundus hea, Maria väitis, et tegu on kõige koledama sinise köögi ja vanakooli plaatidega vannitoaga. Hakkasin esimest korda (see ei jäänud viimaseks) mõtlema, et tahaks hoopis üürikorteris edasi elada. Otsustasiem natuke seedida ja muid kortereid ka vaadata. Maakler andis kaasa ilusa broshüüri lubas omanikuga läbi rääkida. Käisin ise vahepeal Kreetal ja otsustasime siis miljoniga pakkumise teha. Helistasin maaklerile ja tuli välja, et keegi oli juba 1.05m pakkunud. Pulss läks kiiremaks ja tekkis tahtmine üle pakkuda, aga suutsin ennast siiski tagasi hoida. Vähemalt oli normaalne maakler.

Paar nädalat hiljem käisime vaatamas ühte ökokorterit Herne tänaval, mille oli meile Ülase soovitusel üks UusMaa maakler leidnud. Olin väga skeptiline, sest tegemist oli alla 50 ruuduse kahetoalisega, ilma saunata ja selle eest küsiti 1.4m. No siis oleks võinud ju selle Vase tn oma võtta - oli mu esimene mõte. Läksime kohale, vihma sadas, maja hoov oli porine ja maja ümber käis päris karm liiklus. Omanikud ise olid aga lahedad ja maakler oli ka ok. Seest tundus korter palju ilusam kui väljast, oli tunda, et omanikud olid seda hingega teinud. Aga see öko oli meie jaoks ikka veidi liig - aknad olid katkiste klaasidega teisest maailmasõjast (lasevad hästi hingata!), seinad olid õlgedest (öko kohupiimavärv) ja köök oli ka selline päris pisikene. No ütleme nii, et kui oleks 900k selle saanud, oleks võinud mõelda, aga 1.4m oli ikka liig mis liig.

Asjad edenesid selliselt, et meie korteriotsingutest olid teadlikud juba päris paljud sõbrad. Ja nii saingi ma ühel hommikul postkasti emaili Carolinilt, kes soovitas meile ühte imeilusat korterit Wismari tänaval. Kahel korrusel, keldris saun ja puhketuba ja piltidel päris lahe. Aga seest tühi, nii et otsustasime igaks juhuks oma tuttava ehituseksperdi Kalle kaasa kutsuda. Kohapeal tuli välja, et Wismari tänav ei täheda veel Vanalinna lähedust - tänava teine ots ulatus Kristiie keskuseni välja. Seal siis see korter asus. Tuli välja, et terve maja oli müügis, seal oli varem olnud mingi office ja nüüd müüdi seda elamispinnana maha. Meile oli esialgu huvi pakkunud 1.49m korter - tundus kuidagi kole krõblakas ja "küprokilikult" renoveeritud. Keldrikorrus nägi ka suht bamm välja. Kui veel Kalle hakas päikese asukoha suhtes huvi tundma, selgus, et selles korteris me kunagi valgust ei näeks ;) Läksime siis üleukse teist korterit vaatama - 1.69m kui ma ei eksi. See oli päris ägeda keldrikorrusega, seal oli lausa kaks puhkeruumi ja suur saun. Aga ülemise korrusega oli probleem - ei olnud sobivat kohta, kuhu kööki teha. Kalle tõmbas ka sellele vee peale ja läksime sama targalt minema.

Siis käisime vaatamas ühte korterit Pirital - kohe meie lemmik-rulluisuraja kõrval Lillepi pargi juures. Oli selline 60 ruudune kahetoaline korter. Kuulutuses oli muidugi pandud 74 ruutu, aga osa sellest oli rõdu ja teine osa keldriboks. Olime jälle suht skeptilised, selline uus steriilne maja oli ja terve ala oli kortermaju täis tambitud. Aga korter ise oli väga ilus - mees oli selline muhe venelane, kes veidi ka eesti keelt purssis. Maaklerit ei olnudki, mees ütles, et saab ise ka hakkama. Iga asi korteris oli olnud eritellimus, kõige kallim või siis erakordne. Oli ilus küll. Ja rõdu oli suur ja mõnus. Aga maksta 1.5m kahetoalise eest tundus veidi narr, eriti pärast seda, kui olime lasknud käest osta 1m Vase tn korter.

Hakkasime juba lootust kaotama, kui meile helistas tagasi ühe Soo tänava korteri maakler Lauri. Olime seda üritanud juba mitu nädalat vaatama minna aga omanikul tuli alati midagi vahele. Lõpuks siis näkkas! Seisime kella 19 paiku paduvihma käes keset Soo tänava tihedat liiklust ja ootasime maaklerit. Maja oli jube lobudik, aga raha pidavad renoveerimiseks juba olemas olema ja kevadel pidid tööd lahti minema. Korter ise oli siis jälle esimesel ja keldrikorrusel, mingi 92 ruutu kokku ja 1.5m. Kv.ee portaalis oli küll 1.8m, aga maakler tunnistas, et hind on ajale jalgu jäänud ;) Omanik oli lahe kiilakas elumees, ütles et tahab üldse Taisse elama minna ja et korter on aus. Ega midagi viga ei olnudki - ilus ja kodune tunne oli. Köök oli ok ja magamistuba ka. Aga lastetuba oli tegelikult siiski kapiga eraldatud nurk magamistoast. Aga vähemalt söögilaud oli olemas! Allkorrus oli aga küll lahe - puuküttega saun, suur vannituba ja mõnus paekivist tshillimiseruum. Meile meeldis ja pidasime tõsist plaani ära osta - aga kodus hakkasime siiski mõtlema, et see kahel korrusel elamine on lapsega ikka paras valu tagumikus. Ja see Kalamaja kant tundus ikkagi kuidagi liiga uus ja ekstreemne. Vaatasime edasi.

Netist olid silma jäänud Arco Vara kodukolde projekti majad. Läksime siis sinna avatud uste päevale. Majas olid kõik uksed lahti ja lisaks meile oli veel 5-6 inimest. Küsisin maaklerilt, et miks nad odavamalt ei müü, kui Arco ise hinge vaagub aga maakler ei lasknud ennast sellele teele ahvatleda. Naeris vaid ja ütles et sellest ei sõltu küll midagi ja hinnad on fixed. Noh, kahetoalised olid suht ok diil, maksid vist 930k ja ilus suur rõdu oli ka. Aga meie tahtsime siiski kolmetoalist - ja see oli 1.6m ja erines kahetoalisest vaid viletsama ruumilahenduse ja ühe väikese kipskuudiboksi võrra. See pisike lisatuba ei tundunud küll seda hinda väärt. Lisaks oli meiega koos korterit vaatama tulnud vanamees leidnud kolmetoalise elutoa seinast päris suure prao, mille kohta maakler eriti midagi rääkida ei osanud, peale selle, et valgustus on hab ja seetõttu paistab ebatasasus välja. Läksime kiirustades minema, sest olime samaks õhtuks leppinud kokku veel ühe vaatamise. See oli 3 toaline korter, renoveeritud ja päris ilus. Aga eriti äge oli asukoht - nimelt asus see Tuisu tänaval ehk siis umbes 3 maja edasi meie senisest elukohast.

Jäime paar minutit hiljaks aga selgus, et maakler oli just ühe abielupaariga korterit vaatamas käinud. Tulime autost välja, kui maakler saatis eelmise paari teele sõnadega: "Mõelge siis kiirelt, mul siin nõudlust palju, esmaspäeval annan korteri ära!". Tundus, et nõudlust oli! Meiega koos oli korterit tulnud vaatama veel keegi naine, kes tundus hästi tuttav, aga me kumbki Mariaga ei suutnud välja mõelda, kust me teda tunneme. Korter oli 2. korrusel, 57.7m ja maksis 1.09m. Igati ilus, meeldis nii meilie kui ka sellele naisele. Mõtlesin, et läheb jälle ülepakkumiseks...

Labels:

Tuesday, November 03, 2009

Uudised kinnisvaraturult vol. 1

Kuna istun praegu öösel Tallinna kesklinnas Olümpiast ületee, siis veedan veidi aega ja panen kirja minu ja Maria viimaste nädalate seiklused Eesti kinnisvaraturu avarustes. Ei taha ära sõnuda, aga tundub, et oleme saanud kätte selle mida ma 2008. aastal eesmärgiks panin - normaalne 3 toaline miljoniga. Vahepeal tundus see Tallinnas juba lausa mõeldamatuna, kuid eks masu on teinud oma töö. Aga kui meie seiklused kokku võtta, siis võib järeldada järgmist:

1. Normaalsed korterid ostetakse turult kiiresti ära ja päris sageli cashi eest.
2. Maaklerite kvaliteet kõigub seinast seina - on ikka ka selliseid, et võtab oigama.
3. Korteri ost on ikka päris vaevarikas ja tüütu protsess.

Kui alustada algusest, siis müüsime 2008. aasta kevadel oma Tartu Annelinna lagunenud ühetoalise 490 000-ga maha. Tagantjärele tarkusena oli see päris õige tegu ja ajastus. Kuid tasapisi hakkas seljakotiotsas elamine närvidele käima ja minu meelest oleks õige hoida kinnisvara/pabervara tasakaalus. Seega hakkasime sellest suvest alates veidi tõsisemalt Eesti kinnisvaraturul ringi vaatama. See oli juba omaette naljakas protsess - alustasime Kuusalu valla palkmajadest ja lõpetasime Hiiumaa suvilate ja Tallinna kesklinna korteritega. Lõpuks jõudsime siiski järeldusele, et seni, kuni meie suvekuud mööduvad Eestist eemal, pole erilist mõtet endale maja soetada. Seega jätsime majade kuulutused rahule (paar korda ma siiski piilusin ja tundus, et just majad on nüüd hakkanud kõvasti odavamaks minema).

Korteri asukoha valik oli ka päris paras pähkel. Alustasime Kadrioruga - hea uisutama minna, Maria töökoha lähedal ja mõnus roheline kant. Sealt jõudsime välja Kesklinna, Põhja-Tallinnasse, Nõmmele ja Piritale. Oktoobri lõpuks vaatasime juba kortereid kogu Tallinnas, välja arvatud Padulasnamäe.

Ka korteri suuruse paikapanek ei tulnud kergelt. Ühelt poolt oli meie jaoks oluline, et oleks koht office-laua jaoks ja ehk ka tulevikuks lapsele omaette tuba. Nii et alguses vaatasime 3+ toalisi. Seejärel avastasin aga, et ka palju kahetoalised on päris suurte ruutudega. Ja sealt jõudsime jälle tagasi mõttele, et parem siis juba osta kolmene, et ka tulevikus lapsele mõeldes seal veidi lisaruumi oleks.

Hinna osas alustasime miljoniga, käisime vahepeal kahe poole peal mõttega ära, kuid otsustasime siiski, et meelerahu ja pangaorjuse puudumine kaalub mõned ekstra ruudud üle. Nii et tagasi miljoni juurde.

Jutt jätkub...

Labels: , ,

Asset allocation by Anthony Robbins

Kuulan paaril viimasel nädalal teel tööle Anthony Robbinsi (Tony) "Get The Edge" programmi. Ja täna hommikul tuli jutuks oma rikkuse suurendamine ja varade haldamine. Nimelt oli Tony kunagi teinud intervjuu ühe kuulsaima investori, John Templetoniga, kes väitis, et kõige tähtsam tegur sinu varalise seisukorra kujundamisel on sinu varade jaotus ehk siis asset allocation. Olen ise tähele pannud, et päris paljud algajad investorid ei ole sellest terminist eriti kuulnud või seda enda jaoks läbi mõelnud. Panengi siinkohal paar kuuldud mõtet kirja:

0. Varade jaotuse põhimõte on lihtne - investeerimiseks kõrvale pandud raha tuleb jagada erinevateks alamhulkadeks, millel on erinev eesmärk ja mida investeeritakse erinevalt. Raha investeerimiseks tuleb kindlaksmääratud protsendist oma sissetulekutest (maksa esmalt endale reegel).

1. Esimene rahakogum on mõeldud turvalise ja jõuka elu loomiseks (security). Seda raha ei võeta kunagi investeeringutest välja (vähemalt mitte enne pensionile minekut), seda investeeritakse väga konservatiivselt (reeglina hoiused, võlakirjad ja äärmisel juhul dividendiaktsiad) ja saadud intressid investeeritakse uuesti ära (kasutades ära liitintressi maagiat). Kuigi see kogum kasvab alguses aeglasemalt kui rohi, ei tohiks lasta ennast sellest heidutada. Time works magic! Kuna seda investeeringute osa ei tohiks tabada suured kaotused, siis aegamisi kasv kiireneb ja ühel hetkel on sinna kogunenud korralik varandus.

2. Teine rahakogum on mõeldud kasvuinvesteeringuteks (growth). Siia alla sobivad kõik investeeringud, mida tehakse kapitalikasvu huvides ja mille tootlus ei ole ette teada (aktsiad, fondid, optisoonid, kinnisvaraspekulatsioon jne.). See on raha, millega nö. mängida ja kasiinot teha. Sellest rahast võib tulla hullumeelseid võite aga ka kibedaid kaotusi (kas teate, kui mitu% peab aktsia tõusma, et jõuda nulli pärast 80% kukkumist?). Aga kes ei riski, see shampust ju ei joo...

3. Kolmas rahakogum on mõeldud oma unistuste elluviimiseks (dream. Sinna kontole laekub raha kasvuinvesteeringute kasumist. Tony mudeli järgi tuleks kasumit võttes jagada see kolmeks: esimene kolmandik turvalisuse fondi, teine kolmandik tagasi kasvuinvesteeringutesse ja kolmas kolmandik unistuste täitmise kontole. See tagab selle, et saate elu nautida ja ei pea pensionini ootama, et oma heade rahade majandamisoskuste vilju maitsta. Lisaks tagab see ka selle, et võtate osa võite laualt ära (in the long run, House always wins!).

Igaüks määrab jaotuse security ja growthi vahel ise, aga oluline on enda jaoks mingi protsent paika panna ja seda ka pidada. Muidugi ei pea see protsent olema sama kogu elu - mida vanemaks saate, seda olulisemaks muutub security ja seda vähem aega jääb teil kaotusi tagasi teenida. Seega on suhteliselt tavaline, et inimesed alustavad investeerimist suhtega 25%/75% (enamik investeeritavatest rahast läheb Arco aktsiasse), kuid hiljem tuleks seda suhet muuta.

Mina ise olen senine investeerinud peaaegu 0/100%, kuid viimase paari aasta jooksul olen üritanud veidi rohkem tähelepanu pöörata ka turvalisusele. Eks ole seda vanust ka juba omajagu rohkem kui keskkooli ajal.

Aga mul on küsimus sulle, milline on sinu asset allocation ja miks?

Labels: