III pensionisammas väikese vimkaga (ing. k. with a little twist)

Kindlasti on kõik töötavad inimesed pangas käies sattunud komisjonitasudega motiveeritud müügimees-telleri ohvriks, kes neile pensionisambaid üritavad kas siis maha müüa või mõnest teisest pangast üle tuua. Üks parimaid müügiargumente tuli mul sellel nädalal Hansapanga tellerilt, kes põhjendas soovitatavat LHV II samba vahetust sellega, et "aga kas te ei tahaks Hansapangale väikest kingitust teha?" no comments.

Aga mitte sellest ei tahtnud rääkida. Tahtsin hoopis paari sõnaga mainida ühte huvitavat investeerimisvõimalus, mis mind päris hästi teeninud on. Nimelt pensioni III sammas. Tean juba, et esimene mõte sellega seoses on, et ma ju ei elagi 55. eluaastani ja et ma ei taha oma raha nii kauaks kinni panna jms. See kõik on õige ja seetõtu soovitaks seda teha hoopis väikse vimkaga. Nimelt tasub teha III sammas kellelegi, kes on 40+ aastat vana, teenib Eestis ametlikku palka ja on usaldusväärne. Näiteks Sinu ema ja isa ;)

III samba pensionifond emale ja isale oli vist üldse minu esimene teadlik maksu "optimeerimine". Sest teatavasti annab riik III samba investeeringutelt 22% (ehk tulumaksu) tagasi. Vaatame lihtsat näidet:

Ema Kati on 48 aastane ja teenib 15 000 krooni kuus. Aastas on see 180 000 eek. Sellest saab ta investeerida 27 000 eek (15%). Kevadel saaks sellelt summalt omakorda 22% tagasi (5940 eek). Mis aga teha, kui Kati elab peost suhu või ei taha oma raha selleks investeeringuks kasutada? Siis võib seda teha ise Kati eest.

Pärast 55. eluaastat saab välja võtta kogu summa makstes 10% tulumaksu.

Nüüd praktiline näide:

Näiteks olen ma oma ema III sambasse maksnud 3 aasta jooksul 58542 krooni. Tänaseks päevaks on see kasvanud 78553 kroonini ehk ma olen teeninud ca. 20 000 krooni kasumit. Aga kuna riik maksis mulle igal aastal tulumaksu tagasi (25%, 24% ja 23%), siis olen ma tegelikult pidanud ise investeerima vaid 44 500 krooni. Kui tänasel päeval raha välja võtta (selleks peab olema esimesest ostust möödas vähemalt 5 aastat ja III samba omanik 55 aastane), siis peaksin maksma 10% tulumaksu (ehk 7855 krooni). Ehk minu kasum oleks 26205 krooni. Ehk 60% kasumit. Pole halb, arvestades, et ilma III sammast kasutades oleks tulu 34% (seda eeldusel, et üldse tulumaksu maksma ei pea. Eraisik peaks maksma tulult veel 22% tulumaksu, mis järel oleks kasum 26,6%).

Kokkuvõttes: enamikele algajatele investoritele on pensioni III sammas parim investeering tootluse ja riski suhtelt. Eriti kui olete juba lähenemas 55. eluaastale. Kui Sul on sugulasi, kes seda võimalust pole kasutanud, siis kasuta ise!

Ahjaa, lisaks on III sammas ka hea elukindlustus, sest omaniku surma korral on võimalik osakud pärida ja koheselt 10%se tulumaksuga rahaks teha.

Ja lõppu väike leid Rain Rannu firma poolt pakutavatest teenustest:

Esmalt maksa endale!

„Esmalt maksa endale“ on ilmselt üks kõige lihtsamaid ja vanemaid raha juhtimise süsteeme. Ühelt poolt on see efektiivne ja tagab rikkaks saamise, teisalt aga piisavalt lihtne rakendada, et isegi keskmisest laisem inimloom sellega hakkama saaks. Kui kaks eelmist süsteemi tunduvad liiga keerulised, siis „esmalt maksa endale“ peaks olema igale ühele jõukohane.

Ilmselt olete kursis, et valitsus võtab meie sissetulekutelt tulu- ja muud maksud maha enamasti juba enne, kui me oma palga enda valdusesse saame. Aga miks see nii on? Miks ei maksta meile välja kogu palka, et me saaksime ise majandada ja siis oma tulumaksu õigel ajal ära maksta. Ilmselt tahab riik meie elu lihtsustada – või on hoopis valitsusel hirm, et hiljem muutuks selle raha kättesaamine oluliselt raskemaks (enamik inimesi kulutaksid selle raha enne ära, kui maksude maksmise päev kätte jõuab)? Ma arvan, et mõlemad variandid on õiged ja see on ka põhjus, miks selline maksude korjamine hästi töötab. Pealegi jääb ära emotsionaalne valu, andes „oma“ raha riigile tagasi.

Miks ma sellest maksusüsteemist nii pikalt räägin? Sest ilmselgelt see töötab, võttes arvesse keskmise inimese olemust ja teadlikkust rahaasjadest. Kui see töötab valitsuse jaoks, siis töötab see ka meie kõigi ülejäänute jaoks. „Esmalt maksa endale“ süsteem ongi põhimõtteliselt iseenda maksustamine – vahe on selles, et maksutulud ei lähe mitte „musta auku“, vaid meie endi rikkuse suurendamiseks.

Kuidas see siis reaalselt välja näeks? Iga kuu läheb mingi kindel protsent meie sissetulekutest automaatselt kõrvale, nii et me seda raha enam kulutada ei saaks. See raha investeeritakse pikaajaliselt, et luua rikkust ja suurendada meie puhasväärtust. Kõik.

Ei tundu just kuigi keeruline? Ometi pole 90% inimestel sellist lihtsat plaani. Ma arvan, et põhjuseid on kaks: esiteks ei tea ja ei usu paljud inimesed, et ka väikesed summad kasvavad pikema aja jooksul suurteks summadeks. Teiseks pole paljud inimesed sellest reeglist ehk lihtsalt kuulnud (kuigi seda on oma raamatutes kajastanud kõik vähegi tõsiseltvõetavad finantsnõustajad). Kõige lihtsam näide illustreerimaks väikeste summade aja jooksul kasvamist on ilmselt üks ammune kaubatehing. Nimelt müüsid indiaanlased Manhattani saare hollandlastele omal ajal ca. 24 dollari väärtuses klaashelveste eest. Juba enam kui 350 aastat on rumalate indiaanlaste üle nalja visatud, kuid kui palju oleks see 24 dollarit väärt tänasel päeval? Kas indiaanlased olid ikka nii rumalad nagu esmapilgul tundub? Selgub, et kui see raha oleks investeeritud 8% aasta tulususega, siis oleks see 350 aasta jooksul kasvanud ei vähem ega rohkem kui 11 triljoni dollarini (triljon on siis 1000 miljardit). Kogu Manhattani kinnisvara väärtus on hinnatud vähem kui 1 triljoni dollarile...

Muidugi ei ole meil aega 350 aastat oodata, kuid kasutades „esmalt maksa endale“ süsteemi, on meil võimalik oma rikkust jooksvalt suurendada ka uute lisanduvate summade abil. Väikesed regulaarsed summad kasvavad ajapikku suurteks summadeks. Mõelge näiteks suitsetamise peale. Kui inimene suitsetab paki päevas, siis kui mitu meetrit sigarette jõuab ta oma kopsudest läbi lasta 10 aasta jooksul? Kui arvestada, et pakis on 20 sigaretti, mille pikkus on ca. 10 sentimeetrit, siis teeb see 10 aasta jooksul 7,3 kilomeetrit!

„Esmalt maksa endale“ süsteemi suurimaks plussiks on ilmselt see, et kui teha see automaatseks, ei pane inimene seda isegi tähele. Distsipliin ja „valu“ efekt on sellisel süsteemil palju väiksem kui eelarvete või kulude planeerimise puhul. Teine suur pluss seisneb selles, et inimese sissetulekute suurendes suureneb ka tema poolt kõrvale pandud osa. Kui te pole kunagi raha kõrvale pannud ja alati on tunne, et kuupalk saab kiiremini läbi kui kuu, võib esmapilgul 10% investeerimine tunduda keerulisena. Kuid uskuge mind, te isegi ei tunneta seda 10% kadumist. Miks ma nii arvan? Sest ma olen seda proovinud nii enda kui ka oma tuttavate peal. Inimesed, kes on harjunud elama palgapäevast palgapäevani kulutavad oma raha ära sõltumata sellest, kas nende palk tõuseb või langeb 10, 20 või isegi 30 protsenti. Te ei usu? Meenutage, kuna teil viimati palka tõsteti. Suure tõenäosusega teenisite te mõned aastad tagasi vähem kui 70% tänasest palgast. Kuid endiselt kipub raha enne palgapäeva otsa saama.

Kui te olete ikkagi veendunud, et teie olukorras ei ole kuidagi võimalik 10% kõrvale panna, siis võin soovitada kolme väikest nõksu:
1. Oodake järgmise palgatõusuni ja alustage siis 10% investeerimist
2. Tehke läbi ühe kuuline kulude kirjapaneku aktsioon ja valige välja, milliste väikeste asjakeste ostmata jätmine aitaks teil 10% kulutusi vähendada.
3. Lihtsalt tehke proovi ja looge endale „Esmalt maksa endale“ süsteem ja veenduge, et saate täpselt samamoodi hakkama ka 10% vähema kulutustega.

Mida peaks selle 10% sissetulekutest siis ette võtma? Loomulikult sõltub see inimese varasematest kogemustest, tema varadest ja tema kohustustest. Kuid rusikareegel on see, et vastav raha tuleks suunata pikaajalise rikkuse loomisesse ehk siis investeerida inflatsioonist tulusamalt. Kui teil siiamaani ei ole veel endale tehtud pensioni III sammast, siis see on ilmselt hea koht, kuhu investeerimisega alustada. Eesti praeguste seaduste järgi saab tulumaksuvabalt investeerida III sambasse kuni 15% maksustatavatest tuludest. Seega tasuks võimalikult kiiresti tõsta oma „esmalt maksa endale“ süsteemi protsenti 15%-le. Vastasel korral jätate lihtsalt igal aastal osa oma raha riigi kaukasse (see ei ole küll eestirehepapilik käitumine). Kui ka see on tehtud, siis on järgmiseks sammuks luua endale uuesti 10% rikkaks saamise fond, kuid seekord juba lisaks oma III samba investeeringutele. Sellisel juhul suunate investeerimiseks juba 25% oma sissetulekutest ja olete kiirteel rikkuse poole.

AquaTerra

SBM Bank pakub kuni 5. novembrini investoritele võimalust liituda senistest investeerimishoiustest vist ühe ilusaima nime ja parima tootlusega hoiusega. Nimelt pakutakse struktureeritud toodet nimega AquaTerra, mis pakub nii fikseeritud tootlust, kapitali garantiid kui ka tootlust sõltuvalt vee- ja põllumajandussektori arengust. Kuna minult on selle kohta palju küsitud, siis paari sõnaga, miks võiks oma esimeseks investeeringuks seda toodet kaaluda.

Plussid:

1. Hoius on eurodes
2. Hoiusel ei ole võimalik alginvesteeringut kaotada
3. Puuduvad tehingutasud
4. Puudub tulumaksukohustus
5. Põllumajandus on antud hetkel järgmine "kuum" sektor
6. Fikseeritud 7% aastaintress ajaperioodil, kus ennustatakse enamike finantsvarade hinnalangust

Miinustest oskaks välja tuua:

1. Hoiuse madalam tootlus aktsiaturgude ajaloolise tootlusega (ca. 12%) võrreldes
2. Fikseeritud hoiuseperiood, mis on 2 ja 4 aastat.

Kuidas siis AquaTerra töötab? Lähemalt saab lugeda SBMi kodulehelt, aga lihtsa näite järgi näeb hoius välja selline:

1. Mati paigutab AquaTerra investeerimishoiusele 200,000 krooni
2. See vahetatakse ümber eurodesse keskkursi (15.646) alusel - ehk Matil puudub kroonirisk
3. Mati saab 2 aasta möödudes tagasi poole investeeringust ja 14,5% intressi (see on garanteeritud 7% aastaintress poolele investeeringule) ehk siis 145 000 krooni.
4. Veel kahe aasta möödudes (4. aastal) saab Mati tagasi ülejäänud 100 000 krooni ja intressi vastavalt veefirmade aktsiate ja põllumajandussaaduste hinnaliikumisele.

Kõigile neile, kellel õppelaen pangaarvel seisab, soovitan soojalt!
Samuti on ehk hea mõte mingi osa oma riskantsematest investeeringutest (Tallinna ja Vene börs näiteks) läbi AquaTerra konverteerida väiksema riskiga paigutusteks.

Norma aktsiaga läheb sõiduks

Viimase paari nädalaga on aktsiaraamatust näha, et GILD Arbitrage kogub Normat. Tegemist siis endise LHV hedge ehk riskifondiga, mis tavaliselt Balti turul üsna targasti toimetanud. Täna paistis Norma aktsias ka aktiivset ostuhuvi ja enne 26. oktoobril avaldatavaid tulemusi tundub hind ülespoole liikuvat. Astuge rongile, härrased!

Õppetunnid rikkuse kohta

Oma teekonnal rikkuse juurde proovisin ma läbi mitmeid erinevaid meetodeid. Minu esimene rikkusekogemus seondub varase lapsepõlvega, kui elasin suviti Elvas vanaisa juures. Vanaisa töötas mul autolahvka juhina ja igal hommikul kui mina ärkasin, saabus vanaisa meie tänava peatusele. Tormasin autosse ja võtsin endale paar moosisaia ja korpi. Mitte kunagi ei pidanud ma nende eest maksma ja nii otsustasingi ma ühel päeval võtta neid ka teiste tänava poiste jaoks. Ma jagasin saiad tänaval laiali ja olin kohe tänava kuulsaim poiss. Alles õhtul tuli tõsine jutuajamine vanaisaga, kes seletas et saiad on tasuta ainult mulle ja tegelikult ei saa neid ka mina tasuta, vaid vanaisa peab nende eest maksma. Õppetund – üle oma võimete tarbida või võõrast vara laiali jagada ei ole hea!

Teine kogemus juhtus mõned aastad hiljem, kui Eesti oli just muutunud turumajanduslikuks riigiks. Minu vanaisa avastas, et autolahvkas pakutav kaubavalik on päris kesine ja hakkas lisaks omal käel müüma alkoholi ja maiustusi. Vanaisa tegeles alkoholiga ja minu hooleks jäi maiustuste müük. Praktikas toimus see nii, et sõitsin rattaga Elva poodi ja ostsin 10 kilo komme (mul on siiani meeles see uhke tunne, kui müüja suurte silmadega üle küsis, et kas ma tõesti soovin 10 KILO shokolaadikomme). Seejärel kallasin kommid vanaisa voodi peale ja jagasin kümnesse võrdsesse hunnikusse. Kui kommid täpselt ei jagunud, siis sõin ma ülejäägi sealsamas ära. Kuna vanaisa müüs komme 200 grammistes kottides, siis jagasin kümme hunnikut omakorda viieks (tavaliselt sai selle käigus taas kommi süüa!). Järgmisel päeval võttis vanaisa kommikotid kaasa ja müüs maha ja õhtul sain mina 25 krooni kasumit pluss raha uute kommide ostmiseks. Elu oli ilus ja tundus, et ma olen avastanud ideaalse rikkuse allika. Mõned päevad hiljem tuli aga vanaisa juba enne õhtut koju, andis mulle 25 krooni ja ütles, et äri on nüüd läbi. Hiljem sain teada, et vanaisa oli töölt lahti lastud (ehk tegi vanaisa viinaga sama mis mina kommidega?). Nii jäi ka see rikkusekogemus üürikeseks. Õppetund – pettusega kaugele ei jõua.

Minu kolmas kogemus oli ilmselt kõige kasulikum kogemus. Tegelikult sai see alguse 1992. aastal (olin siis kümnene), kui isa õpetas mulle arveraamatu pidamist. Senini olin saanud vanematelt raha siis kui küsisin, kuid ühel päeval kutsus isa mind oma tuppa ja ütles, et nüüdsest hakkan saama 5 krooni nädalas taskuraha. Kuid seda vaid juhul kui ma isale igal reedel (palgapäeval) täidetud arveraamatu esitan. Kuna minu jaoks oli tegemist uue põneva asjaga, siis olin loomulikult õhinal nõus. Tegin kommikarbist endale pangaseifi ja panin kõik oma kulutused üksikasjalikult kirja. Esimesel paaril aastal oli minu peamiseks eesmärgiks koguda piisavalt raha, et endale Lego mänguasju osta. Teine suurim väljaminek oli laenude andmine emale. See oli koht, kus ma esmakordselt õppisin tajuma raha võimu ja seda, et rahaga on võimalik head teha.

Üheks minu kohuseks oli käia koos väiksema vennaga poes toidukraami ostmas. Mingil hetkel tekkis meil selline kirjutamata reegel, et poest tagasi saadud sendid võisin ma endale võtta. Olin avastanud enda jaoks uue sissetulekuallika! Loomulikult tuli nüüd valida kaupa selliselt, et tagasi antud sente oleks võimalikult palju. Ühel hetkel hakkasin ma aga mõtlema, et mis oleks siis, kui me teeks sisseoste hoopis hulgilaost – kaup oleks ju sama ja seega saaksin ma endale nõutada suurema osa kui arvest tagasi antud sendid. Nii läksimegi perega ükskord autoga hulgilattu ja ostsime korraga terve nädala kauba. Vanematele ei meeldinud aga see, et toidu alla oli vaja panna küllaltki suur raha. Lisaks tahtis isa ilmselt minu „kaupmeheannet“ edasi treenida ja soovitas mul panna toidu ostmiseks oma kogutud taskuraha mängu. Minu kodukaubamaja oligi sündinud! Isa tõi tööjuurest mulle ühe esimestest Apple lauaarvutitest kuhu ma hakkasin tekitama oma raamatupidamist. Raamatukapist sai minu ladu ja spordikotist transpordiauto. Tekitasin igale pereliikmele oma „arve“ (selleks oli nimeline paberileht, kuhu tuli tarbitud kaup kirja panna). Iga kuu lõpus nõudsin ma raha emalt, isalt ja vennalt sisse ja tõin laost uut kaupa. Arvutis pidasin laoarvestust ja bilanssi. Minu kodukaubamaja tipphetk oli siis, kui ühel õhtul kella poole kaheksa paiku kõlas uksekell ja uksel seisis meie naabripoiss 5 kroonine näpus. „Ema palus paki makarone osta!“. Hakkasin mõtlema laienemise peale.

Laienemine saigi teoks, aga veidi teises suunas, kui esmalt plaanitud. Nimelt oli minu Elva vanaisa leidnud uue töökoha – nüüd töötas ta Elvas laskespordibaasis valvurina. Kuna ma olin suviti alati Elvas, käisin vanaisal tihti külas. Lasketiir asus kesklinnast paari kilomeetri kaugusel metsas ja lisaks spordibaasile oli seal ka väike kämping. Ööbijate ja sportlaste jaoks oli tiirus avatud ka söögikoht nimega Tiiru baar. Ühel heal päeval põles aga Tiiru baar maha ja enam polnud võimalik Lasketiirus kuidagi midagi söödavat saada. Siis tekkiski mul mõte oma kodukaubamaja Elvasse kolida. Ostsin hulgilaost autotäie šokolaadi, coca-colat ja muud kraami ja panin oma putka lasketiirus püsti. Kuna suviti toimus seal suhteliselt sageli võistlusi, siis oli rahvast oma jagu ja klientidest puudust ei olnud. Samas oli heaks õppetunniks see, et ise putkas müüjana töötades ei saa ma samal ajal sõpradega rannas või palli mängimas olla. Selle tõttu panin oma äri kuu aega hiljem siiski kinni. Teenitud kasum aitas mind aga oma esimeste aktsiainvesteeringute tegemisel.