Õppetunnid rikkuse kohta

Oma teekonnal rikkuse juurde proovisin ma läbi mitmeid erinevaid meetodeid. Minu esimene rikkusekogemus seondub varase lapsepõlvega, kui elasin suviti Elvas vanaisa juures. Vanaisa töötas mul autolahvka juhina ja igal hommikul kui mina ärkasin, saabus vanaisa meie tänava peatusele. Tormasin autosse ja võtsin endale paar moosisaia ja korpi. Mitte kunagi ei pidanud ma nende eest maksma ja nii otsustasingi ma ühel päeval võtta neid ka teiste tänava poiste jaoks. Ma jagasin saiad tänaval laiali ja olin kohe tänava kuulsaim poiss. Alles õhtul tuli tõsine jutuajamine vanaisaga, kes seletas et saiad on tasuta ainult mulle ja tegelikult ei saa neid ka mina tasuta, vaid vanaisa peab nende eest maksma. Õppetund – üle oma võimete tarbida või võõrast vara laiali jagada ei ole hea!

Teine kogemus juhtus mõned aastad hiljem, kui Eesti oli just muutunud turumajanduslikuks riigiks. Minu vanaisa avastas, et autolahvkas pakutav kaubavalik on päris kesine ja hakkas lisaks omal käel müüma alkoholi ja maiustusi. Vanaisa tegeles alkoholiga ja minu hooleks jäi maiustuste müük. Praktikas toimus see nii, et sõitsin rattaga Elva poodi ja ostsin 10 kilo komme (mul on siiani meeles see uhke tunne, kui müüja suurte silmadega üle küsis, et kas ma tõesti soovin 10 KILO shokolaadikomme). Seejärel kallasin kommid vanaisa voodi peale ja jagasin kümnesse võrdsesse hunnikusse. Kui kommid täpselt ei jagunud, siis sõin ma ülejäägi sealsamas ära. Kuna vanaisa müüs komme 200 grammistes kottides, siis jagasin kümme hunnikut omakorda viieks (tavaliselt sai selle käigus taas kommi süüa!). Järgmisel päeval võttis vanaisa kommikotid kaasa ja müüs maha ja õhtul sain mina 25 krooni kasumit pluss raha uute kommide ostmiseks. Elu oli ilus ja tundus, et ma olen avastanud ideaalse rikkuse allika. Mõned päevad hiljem tuli aga vanaisa juba enne õhtut koju, andis mulle 25 krooni ja ütles, et äri on nüüd läbi. Hiljem sain teada, et vanaisa oli töölt lahti lastud (ehk tegi vanaisa viinaga sama mis mina kommidega?). Nii jäi ka see rikkusekogemus üürikeseks. Õppetund – pettusega kaugele ei jõua.

Minu kolmas kogemus oli ilmselt kõige kasulikum kogemus. Tegelikult sai see alguse 1992. aastal (olin siis kümnene), kui isa õpetas mulle arveraamatu pidamist. Senini olin saanud vanematelt raha siis kui küsisin, kuid ühel päeval kutsus isa mind oma tuppa ja ütles, et nüüdsest hakkan saama 5 krooni nädalas taskuraha. Kuid seda vaid juhul kui ma isale igal reedel (palgapäeval) täidetud arveraamatu esitan. Kuna minu jaoks oli tegemist uue põneva asjaga, siis olin loomulikult õhinal nõus. Tegin kommikarbist endale pangaseifi ja panin kõik oma kulutused üksikasjalikult kirja. Esimesel paaril aastal oli minu peamiseks eesmärgiks koguda piisavalt raha, et endale Lego mänguasju osta. Teine suurim väljaminek oli laenude andmine emale. See oli koht, kus ma esmakordselt õppisin tajuma raha võimu ja seda, et rahaga on võimalik head teha.

Üheks minu kohuseks oli käia koos väiksema vennaga poes toidukraami ostmas. Mingil hetkel tekkis meil selline kirjutamata reegel, et poest tagasi saadud sendid võisin ma endale võtta. Olin avastanud enda jaoks uue sissetulekuallika! Loomulikult tuli nüüd valida kaupa selliselt, et tagasi antud sente oleks võimalikult palju. Ühel hetkel hakkasin ma aga mõtlema, et mis oleks siis, kui me teeks sisseoste hoopis hulgilaost – kaup oleks ju sama ja seega saaksin ma endale nõutada suurema osa kui arvest tagasi antud sendid. Nii läksimegi perega ükskord autoga hulgilattu ja ostsime korraga terve nädala kauba. Vanematele ei meeldinud aga see, et toidu alla oli vaja panna küllaltki suur raha. Lisaks tahtis isa ilmselt minu „kaupmeheannet“ edasi treenida ja soovitas mul panna toidu ostmiseks oma kogutud taskuraha mängu. Minu kodukaubamaja oligi sündinud! Isa tõi tööjuurest mulle ühe esimestest Apple lauaarvutitest kuhu ma hakkasin tekitama oma raamatupidamist. Raamatukapist sai minu ladu ja spordikotist transpordiauto. Tekitasin igale pereliikmele oma „arve“ (selleks oli nimeline paberileht, kuhu tuli tarbitud kaup kirja panna). Iga kuu lõpus nõudsin ma raha emalt, isalt ja vennalt sisse ja tõin laost uut kaupa. Arvutis pidasin laoarvestust ja bilanssi. Minu kodukaubamaja tipphetk oli siis, kui ühel õhtul kella poole kaheksa paiku kõlas uksekell ja uksel seisis meie naabripoiss 5 kroonine näpus. „Ema palus paki makarone osta!“. Hakkasin mõtlema laienemise peale.

Laienemine saigi teoks, aga veidi teises suunas, kui esmalt plaanitud. Nimelt oli minu Elva vanaisa leidnud uue töökoha – nüüd töötas ta Elvas laskespordibaasis valvurina. Kuna ma olin suviti alati Elvas, käisin vanaisal tihti külas. Lasketiir asus kesklinnast paari kilomeetri kaugusel metsas ja lisaks spordibaasile oli seal ka väike kämping. Ööbijate ja sportlaste jaoks oli tiirus avatud ka söögikoht nimega Tiiru baar. Ühel heal päeval põles aga Tiiru baar maha ja enam polnud võimalik Lasketiirus kuidagi midagi söödavat saada. Siis tekkiski mul mõte oma kodukaubamaja Elvasse kolida. Ostsin hulgilaost autotäie šokolaadi, coca-colat ja muud kraami ja panin oma putka lasketiirus püsti. Kuna suviti toimus seal suhteliselt sageli võistlusi, siis oli rahvast oma jagu ja klientidest puudust ei olnud. Samas oli heaks õppetunniks see, et ise putkas müüjana töötades ei saa ma samal ajal sõpradega rannas või palli mängimas olla. Selle tõttu panin oma äri kuu aega hiljem siiski kinni. Teenitud kasum aitas mind aga oma esimeste aktsiainvesteeringute tegemisel.