Enesearendamine faas nr. 2

Päevade lugemine on juba sassi läinud, kuid võin käe südamele panna ja öelda, et senini pole endale antud hommikulubadusi murdnud. Igal tööpäeval olen olnud hommikul metsas "peepvainu" tegemas (It is inside of MEEE!), koeraga jalutajaid oma 4x sisse ja 4x välja hingamisega hirmutanud ja eesti kliima eripäradega tutvunud. Lisaks olen jõudnud oma 5 tiibetlase joogaga selleni, et kordan iga harjutust 11 korda ja ei ole enam isegi raske. Eile ja täna tabasin esimest korda ennast sellelt, et ei pea ennast enam sundima ei voodist välja hüppama ega õue minema. Pigem on nagu imelik voodis lebotada ja tahaks juba välja kõndima... väga huvitav ja ebaharilik tunne! Lisaks on kuidagi ära kadunud minu 9+ tunnise une vajadus. Vahetult pärast Havailt tulekut läks uni tavaliselt juba kell 6-7 hommikul ära aga õhtul jäin juba kell 21 surmväsinuks. Nüüd on aga nii, et uni ei tule enne kui kell 1 öösel, aga hommikul on kella 7ks uni läinud. 6 tundi und - ulme? Päris mitmed self-help gurud aga väidavad, et 6 tundi on tegelikult kõige tervislikum ja üle selle magamine pigem vähendab energiat.

Raskem on aga olnud ülejäänud lubadustega: emaili kipun ikka vaatama sagedamini kui 2 korda päevas, raamatukirjutamine edeneb visalt ja kaks korda olen see nädal tabanud ennast juba LHV foorumilehele suundumas (suutsin siiski exploreri enne kinni panna, kui lugema oleks hakanud). Võõrutusnähud on rasked!

Kuna kell 7 kui uni ära läheb, on väljas veel kottpime, siis homsest alates hakkan igal hommikul enne õue minekut pool tundi tegelema oma eesmärkide ja 7 habits raamatu lugemisega.

Pulmapildid arvutis...

Nüüdseks on selgunud, et mul on arvutis enam kui 2 gigabaidi jagu erinevaid Hawaii pilte. Ja nagu Maria just ütles, kõik nad on kõige ilusamad. Seega panen üles 5 suvalist pulmapilti...

Ja aitäh kõigile sooja vastuvõtu eest!

Eelviimane päev Hawaiil

Ja hakkabki meie puhkus läbi saama. Täna oli siis esimene päev abielus mehena - ja oli igati tore päev. Veetsime terve päeva teel Hana poole. Tegemist on vist Maui ühe kuulsama turistiatraktsiooniga - käänuline maantee, mis viib väikesesse linna Hanasse. Hana ise on täiesti olematu linn, mida me isegi tähele ei pannud, aga oluline on hoopis tee sinna. See on 50 miili pikk tee, kus on üle 60 silla ja 630 serpentiinkurvi. Igaljuhul hakkasime kell 8.30 minema ja jõudsime kell 17 kohale. Tee peal käisime vaatamas igasuguseid jugasid ja kaljusid ja üldse dzhunglit. Loodus oli ikka nii ilus, et suu jäi lahti, aga nüüd pilte vaadates selgus, et piltide pealt ei saa sellest ilust üldse eriti aru. Soovitan ikka ise kaema tulla! Nüüd on pool tundi aega freshen up tegemiseks ja siis kell 23 lähme linna peale möllutama. Homme plaanime veel väikese snorkeldamise ette võtta ja siis algab meie kolgata tee koju tagasi (36 tundi).

Mr. ja Mrs. Jaak Roosaare

Meil oligi maailma ilusaim pulm!!!
Ja lisaks on meil kaks pulma-aastapäeva!
Aloha!

2 hours to go...

Eilne päev lõppes ootamatult - nagu juba traditsiooniks saanud, läksin kell 19 korraks tuppa proovima, kuidas voodi on. Paraku tuli seekord ka Maria kaasa. Meil oli kindle plaan kell 20 minna alla Tiki restorani sööma (Maria võitis sinna tasuta õhtusöögi), kuid kuna me olime hommikul kella 2st juba üleval (käisime vulkaani otsas päikesetõusu vaatamas), siis läks nagu omal ajal Club Medis. Ärkasime kell 8 hommikul. Kiire hommikusöök ja siis saime kokku oma hotelli pulmakorraldaja Lisaga. Lisa oli ise 3 aastat tagasi Mauil abiellunud ja oli saarest nii vaimustusse sattunud, et koliski idarannikult siia elama. Kui Maria küsis, kas talle meeldib siin, siis näitas Lisa helesinise ookeani, palmipuude ja liivaranna poole ja naeris: "What is here not to like!" Ja tal oli igati õigus...



Pärast hommikusööki võtsime vani ja sõitsime linna abiellumislitsentsi tooma. See on selline 65 dollariline paber, mis lubab ametlikult abielluda. Käisime veel ujumas, jõime rõdul külmkapist leitud shampust (hotelli kingitus meile) ja hakkame nüüd valmistuma. Kell on 13.01 ja kell 15.00 siis saab poissmeheelu otsa ;) Mõtlesin hommikul korra juba runaway groomi teha, aga nagu poemüüja ütles, "there is noway to run, only swim".

Esimesed muljed Havailt

Praegu siis avastasin, et meil on toas WiFi. Aga paraku on väljas selline rannailm, et Maria ei luba toas rohkem olla ja lähme hoopis ujuma ;) Aga seltskond on tore, ilm on nüüdsest mega ja tuju on hea!

Havaile minek!

Enesearendamine päev 8

Esmaspäeval ja teisipäeval midagi erilist hommikul ei juhtunud. Ilm oli rõve ja keskendumine endiselt raske. Teisipäeval käisin kõndimas ilma muusikata ja panin rohkem fookust hingamise peale. Täna (kolmapäeval) võtsin jälle muusika kaasa ja kuigi hingamine ehk nii korrapärane ei olnud, oli tuju hea ja mulle tuli igasuguseid põnevaid ideid.

Olen nüüd ka neli hommikut teinud 5 tiibetlase harjutust. Iga päevaga läheb kergemaks ja tunne läheb ka paremaks. Täna jõudsin teha juba 10 kordust igast harjutusest. Lisaks eelmistele reeglitele (kohe üles, välja kõndima, külm dush) hakkan tänasest alates igal tööpäeval kirjutama ka vähemalt 1 lehekülje oma raamatut.

Sukeldumine

Sellel nädalavahetusel veetsime siis aega eelkõige basseinipõhjas. Suure moosimise peale otsustas Maria ka meiega liituda ja nii oli meie meeskond juba 6 liikmeline: Jaak, Maria, Erki, Madis, Keiu ja Kädi. Lisaks kaks natukene (või pigem siiski palju) kogenenumat instruktorit Sebakist Tarmo ja Kaarel. Kokkuvõtlikult oli tegu hästi vinge nädalavahetusega - sai piparkooki ja teed juues vaadata kuidas mannekeen Kati läks õhku täis ja kukkus pikali, sai maski sülitatud lause "the greener, the cleaner" põhimõtte alusel ja sai teada, et iga eksimus lõppeb vältimatu surmaga (mis siis juhtub, kui ma 24 tunnise ootamise asemel 23 tunni järel lennukisse lähen? Kiire surm!). Lisaks siis veel harjutused 4.5 meetri sügavusel Kalevi basseinis (minu "lemmik" oli maski ära võtmine). Aga kõigest järgemööda...

Kõik algas sellest, et laupäeva hommikul, kui ma suure jooksuga kell 9.08 Sebaki kontorisse jõudsin, istusid seal üksnes Keiu ja tema õde Kädi. Selgus, et Märtinite pere pani blokki, Erki magas Triinu sünnipäevapeojärgset väsimust välja kusagil Tartu-Tallinn maantee rekameestepeatuses ja Madis oli Tartus alles ärganud. Kella 9.00 algusest midagi eriti välja ei tulnud. Hakkasime siis üksteisevõidu oma tuttavaid läbi helistama, et mitte jätta koolitajatele nõmedat muljet. Lõpuks jõudis ka Erki kella 11ks Tallinna ja selleks ajaks oli Maria juba pehmeks räägitud ja nii saime me 5kesi alustada. Madis jõudis kohale siis, kui teooria osa oli lõppenud ja hakkasime basseini minema. Esimesel päeval käisime Laagri kooli basseinis sukeldumas - kuna mina ja Erki olime ainukesena varem proovinud sukeldumist koos juhendajaga (nö. proovisukeldumine), siis arvasin, et olen ikka teistest enesekindlam ja profim. Paraku läksin aga juba esimese sukeldumise korral närvi, sest ei suutnud oma õhuvesti tühjaks saada. Ja kui tuli teha see harjutus, et pidi vee all maski ära võtma, läksin ma täiega närvi, korraga läks vesi silma, ninna, kõrva ja siis ka kurku. Ja seda kõike 2 meetrit vee all. Aga süsteem on ikka suht lollikindel ja lõpuks sain õhu uuesti suhu tulema...

Pärast sukeldumispäeva tegime liigud Babybackis, kus ma nägin oma elu suurimat (ja ma olen ju korduvalt usas käinud) ribideportsu. Nämm ;)

Pühapäeval oliem õigel ajal Kalevis platsis ja kogu protseduur kulges kuidagi lihtsamalt ja valutumalt. Ühks põhjuseks võis olla ka see, et esimesel päeval oli mul raskusvöö küljes 8 kilo, aga teisel päeval ainult 6. Oli kohe kergem tunne!

Pärast sukeldumist tegime eksami Sebaki officis ja loodetavasti saavad meist peagi meredevallutajad! Eneseareng missugune! Homme jälle metsa...