Väike teaser sügisel ilmuvast raharaamatust:
Siinkohal tahaks
alustada näitest, millest rääkis kuulus Soome investor Seppo Saario 2010. aasta
Tallinna investeerimismessil (Seppo Saario raamatud on saadaval ka eesti keeles
ja on kindlasti ühed asjalikumad õpivahendid investeerimiseks, mis eesti keeles
saadaval on). Nimelt tõi pikaajalise investeerimise ühe näitena Seppo välja
Soome ülikooli ajalooprofessori Eino Jutikkala, kes suri 2006. aastal 99
aastaselt. Pärast tema surma selgus, et kogu elu akadeemikuna töötanud mees oli
pärandanud kogu oma vara Soome Teaduste Akadeemiale. Suur oli kõigi imestus,
kui aga selgus et seda vara oli enam kui 22 miljonit eurot. Kuidas ometi oli
selline varandus kogutud?!? Asja lähemalt uurides selgus, et Eino oli kogu oma
elu osa oma sissetulekutest investeerinud Soome börsiaktsiatesse, ostes neid
pidevalt juurde. Aktsiatelt saadud dividendid investeeris ta samuti uute
aktsiate ostmisesse ja lõpuks teenis tema aktsiaportfell igal aastal enam kui 1
miljon eurot dividende. Nii et isegi tagasihoidliku ülikooli palgaga on
võimalik aktsiate abil rikkaks saada!
Oma olemuselt on
aktsia puhul tegu väikese osalusega ettevõttes – olles aktsionär, olete ühtlasi
ka ettevõtte omanik ehk ettevõtja. Muidugi, kui näiteks Tallinna Kaubamajal on
kokku 40,7 miljonit aktsiat ja teile kuulub sellest 100, siis teie osalus ja
mõju firma tegevusele ilmselt väga suur ei ole. Aga investeerimisel tuleb alati
meeles pidada, et ostes aktsia, ostate te osaluse vastavas firmas. See ka
põhjendab, miks aktsiate tootlus on pikas perspektiivis kõrgem kui hoiustel või
võlakirjadel – kui see nii ei oleks, siis puuduks ettevõtjatel soov tegeleda
ettevõtlusega ja kõik hoiaksid oma raha pigem pangahoiustel.
Aktsiatest saab
investor tulu kahel moel:
- Ta võib ostetud aktsia hiljem kallimalt edasi
müüa (või lühikeseks müügi korral varem müüdud aktsia hiljem odavamalt
tagasi osta). Seda nimetatakse kapitalituluks.
- Ta võib saada osa ettevõtte poolt omanikele
väljamakstud kasumist. Seda nimetatakse dividendituluks.
Dividendide
eesmärgil investeerimine tähendab, et investor plaanib aktsiaid hoida
pikaajaliselt ja kogub firma poolt makstavaid dividende. Eestis (ja Baltikumis
üldiselt) on ettevõtetel tavaks maksta osa teenitud kasumist korra aastas välja
dividendiks (USAs maksavad enamik firmasid dividende korra kvartalis ehk neli
korda aastas). Dividendi maksmine on siiski vabatahtlik ja selle otsuse teevad
ettevõtte põhiomanikud (sõltuvalt omanikestruktuurist on ka juhtkonnal sõna
sekka öelda). Nii võib sageli ka juhtuda, et ettevõte otsustab dividendi üldse
mitte maksta või seda vähendada. Kõik investeeringud on ka ajas muutuvad –
näiteks Microsoft alustas selgelt väärtuskasvu pakkuva firmana, millese
investeerisid kapitalitulu lootvad investorid. Viimasel kümnendil pole aktsia
kasvu näidanud ja investorid on eelkõige huvitatud dividendist (2012. aasta
alguse seisuga on Microsofti aktsia dividenditootlus 3.1%).
Tallinna börsil
on enamik dividendiaktsiaid enamusomanike poolt välja ostetud (näiteks Eesti
Telekom, Norma, Saku Õlletehas) ja valik on jäänud õige napiks. Kogu börsil
oleku aja on dividende igal aastal maksnud vaid Harju Elekter (alates 1997.
aastast) ja Tallinna Vesi (alates 2006. aastast). Päris pika dividendiajalooga
on ka Tallinna Kaubamaja (on maksnud dividende 1996. aastast alates, välja
arvatud 2004. ja 2005. aastal, kui agressiivselt laiendati Selveri ketti) ja
Merko Ehitus (on maksnud dividende alates 1997. aastast, välja arvatud 2004.,
2005., 2008. ja 2012. aastal).
Tallinna Vesi on
oma börsil oleku ajal maksnud dividendi järgnevalt:
2012: 0,84 EUR
2011: 0,80 EUR
2010: 1,60 EUR
2009: 0,73 EUR
2008: 0,80 EUR
2007: 0,63 EUR
2006: 0,50 EUR
Enne börsile
jõudmist oli dividendimaksete ajalugu järgmine:
2005: 0,36 EUR
2004: 0,24 EUR
2003: 0,14 EUR
Dividendiaktsiad
on teatud mööndustega (nagu eelpool mainitud, siis dividendid pole kunagi
kindlad ja varieeruvad aastast-aastasse oluliselt) sobilikud passiivse
sissetuleku tekitamiseks. Eesti praeguse maksusüsteemi puhul on eraisikutele
väljamakstavad dividendid ka tulumaksuvabad (tulumaksu on nende eest juba
tasunud dividende maksev ettevõte).
Dividendidest
tulu lõikamiseks tuleks investeerida pikaajaliselt. Põhjus on selles, et pärast
dividendi väljamakset kukub aktsia hind vähemalt sama palju. Seega kui osta
enne dividendi ja siis kohe aktsia müüa, siis mingit tulu sellest ei tõuse.
Küll aga liigub pidevalt dividendi maksva aktsia järgmiseks dividendimakseks
taas ülespoole, et siis pärast uut väljamakset taas alla kukkuda. Seda võib
võrrelda justkui tilkuva lae alla asetatud ämbriga – tilk-tilga haaval ämber
tasapisi täitub (ettevõte teenib aasta jooksul kasumit) ja ühel hetkel
kallatakse ämber tühjaks (dividend makstakse välja). Seejärel hakkab ämber
uuesti tasapisi täituma.
Et oma dividenditootlust
suurendada, on hea mõte dividendid re-investeerida. See tähendab, et ostate
saadud dividendide eest uusi dividendiaktsiaid juurde. Oletame, et teil oli
1000 aktsiat, mis maksavad korra aastas dividendiks 1 euro ja mille turuhind on
hetkel 10 eurot (dividenditootlus 10%). Pärast dividendide väljamakset laekub
teie kontole 1000 eurot ja aktsia hind kukub 9 euro peale. Selle 1000 euro eest
saate osta 111 uut aktsiat. Järgmisel aastal saate sama dividendi puhul juba
1111 eurot, mille eest saab omakorda osta uusi aktsiaid. Nii et sisuliselt on
tegemist liitintressiga.
Tegelikus elus
muidugi nii lihtne ja roosiline kõik ei ole. Esiteks ei ole dividende võimalik
kindlalt ette ennustada ja nad on ajas muutuvad (sõltudes suuresti ettevõtte ja
majanduse üldisest käekäigust ja ka suuromanike huvidest). Teiseks võib aktsia
hind isegi stabiilsete dividendide juures liikuda nii üles kui ka alla. Heaks
näiteks on siin Riia börsil kaubeldav SAF Tehnika aktsia, mis on maksnud 3
aastat järjest 0.23 latti dividendi. Aktsia hind on aga selle aja jooksul
liikunud vahemikus 0.4-3.50 latti. Kolmandaks on võimalik, et aastaid
stabiilselt dividendi maksev ettevõte satub raskustesse ja läheb pankrotti
(nagu näiteks USAs juhtus General Motorsiga) või jätab dividendid maksmata
(näiteks paljud finantssektori aktsiad nagu Citibank või Bank of America
peatasid pärast finantskriisi dividendi maksmise). Eestist on heaks näiteks
Nordecon, kes maksis kuni 2009. aastani dividende igal aastal, kuid alates
2010. aastast pole majandusraskuste tõttu enam dividende maksnud.
Siiski on dividenditulul võrreldes muude passiivsete
tuluallikatega üks suur ja väga oluline eelis – nimelt on saadud sissetulek
tõesti passiivne. Sarnaselt raha pangahoiusel hoidmisele pole investoril vaja
teha muud kui omada pangaarvet ja hiljem laekunud raha ära kulutada. Võrreldes
muude käesolevas raamatus mainitud passiivsete sissetuleku allikatega on
dividend üks mugavamaid.
