Aktsiate abil passiivse sissetuleku loomine

Väike teaser sügisel ilmuvast raharaamatust:

Siinkohal tahaks alustada näitest, millest rääkis kuulus Soome investor Seppo Saario 2010. aasta Tallinna investeerimismessil (Seppo Saario raamatud on saadaval ka eesti keeles ja on kindlasti ühed asjalikumad õpivahendid investeerimiseks, mis eesti keeles saadaval on). Nimelt tõi pikaajalise investeerimise ühe näitena Seppo välja Soome ülikooli ajalooprofessori Eino Jutikkala, kes suri 2006. aastal 99 aastaselt. Pärast tema surma selgus, et kogu elu akadeemikuna töötanud mees oli pärandanud kogu oma vara Soome Teaduste Akadeemiale. Suur oli kõigi imestus, kui aga selgus et seda vara oli enam kui 22 miljonit eurot. Kuidas ometi oli selline varandus kogutud?!? Asja lähemalt uurides selgus, et Eino oli kogu oma elu osa oma sissetulekutest investeerinud Soome börsiaktsiatesse, ostes neid pidevalt juurde. Aktsiatelt saadud dividendid investeeris ta samuti uute aktsiate ostmisesse ja lõpuks teenis tema aktsiaportfell igal aastal enam kui 1 miljon eurot dividende. Nii et isegi tagasihoidliku ülikooli palgaga on võimalik aktsiate abil rikkaks saada!

Oma olemuselt on aktsia puhul tegu väikese osalusega ettevõttes – olles aktsionär, olete ühtlasi ka ettevõtte omanik ehk ettevõtja. Muidugi, kui näiteks Tallinna Kaubamajal on kokku 40,7 miljonit aktsiat ja teile kuulub sellest 100, siis teie osalus ja mõju firma tegevusele ilmselt väga suur ei ole. Aga investeerimisel tuleb alati meeles pidada, et ostes aktsia, ostate te osaluse vastavas firmas. See ka põhjendab, miks aktsiate tootlus on pikas perspektiivis kõrgem kui hoiustel või võlakirjadel – kui see nii ei oleks, siis puuduks ettevõtjatel soov tegeleda ettevõtlusega ja kõik hoiaksid oma raha pigem pangahoiustel.

Aktsiatest saab investor tulu kahel moel:

1. Ta võib ostetud aktsia hiljem kallimalt edasi müüa (või lühikeseks müügi korral varem müüdud aktsia hiljem odavamalt tagasi osta). Seda nimetatakse kapitalituluks.
2. Ta võib saada osa ettevõtte poolt omanikele väljamakstud kasumist. Seda nimetatakse dividendituluks.

Dividendide eesmärgil investeerimine tähendab, et investor plaanib aktsiaid hoida pikaajaliselt ja kogub firma poolt makstavaid dividende. Eestis (ja Baltikumis üldiselt) on ettevõtetel tavaks maksta osa teenitud kasumist korra aastas välja dividendiks (USAs maksavad enamik firmasid dividende korra kvartalis ehk neli korda aastas). Dividendi maksmine on siiski vabatahtlik ja selle otsuse teevad ettevõtte põhiomanikud (sõltuvalt omanikestruktuurist on ka juhtkonnal sõna sekka öelda). Nii võib sageli ka juhtuda, et ettevõte otsustab dividendi üldse mitte maksta või seda vähendada. Kõik investeeringud on ka ajas muutuvad – näiteks Microsoft alustas selgelt väärtuskasvu pakkuva firmana, millese investeerisid kapitalitulu lootvad investorid. Viimasel kümnendil pole aktsia kasvu näidanud ja investorid on eelkõige huvitatud dividendist (2012. aasta alguse seisuga on Microsofti aktsia dividenditootlus 3.1%).

Tallinna börsil on enamik dividendiaktsiaid enamusomanike poolt välja ostetud (näiteks Eesti Telekom, Norma, Saku Õlletehas) ja valik on jäänud õige napiks. Kogu börsil oleku aja on dividende igal aastal maksnud vaid Harju Elekter (alates 1997. aastast) ja Tallinna Vesi (alates 2006. aastast). Päris pika dividendiajalooga on ka Tallinna Kaubamaja (on maksnud dividende 1996. aastast alates, välja arvatud 2004. ja 2005. aastal, kui agressiivselt laiendati Selveri ketti) ja Merko Ehitus (on maksnud dividende alates 1997. aastast, välja arvatud 2004., 2005., 2008. ja 2012. aastal).

Tallinna Vesi on oma börsil oleku ajal maksnud dividendi järgnevalt:

2012: 0,84 EUR

2011: 0,80 EUR

2010: 1,60 EUR

2009: 0,73 EUR

2008: 0,80 EUR

2007: 0,63 EUR

2006: 0,50 EUR

Enne börsile jõudmist oli dividendimaksete ajalugu järgmine:

2005: 0,36 EUR

2004: 0,24 EUR

2003: 0,14 EUR

Dividendiaktsiad on teatud mööndustega (nagu eelpool mainitud, siis dividendid pole kunagi kindlad ja varieeruvad aastast-aastasse oluliselt) sobilikud passiivse sissetuleku tekitamiseks. Eesti praeguse maksusüsteemi puhul on eraisikutele väljamakstavad dividendid ka tulumaksuvabad (tulumaksu on nende eest juba tasunud dividende maksev ettevõte).

Dividendidest tulu lõikamiseks tuleks investeerida pikaajaliselt. Põhjus on selles, et pärast dividendi väljamakset kukub aktsia hind vähemalt sama palju. Seega kui osta enne dividendi ja siis kohe aktsia müüa, siis mingit tulu sellest ei tõuse. Küll aga liigub pidevalt dividendi maksva aktsia järgmiseks dividendimakseks taas ülespoole, et siis pärast uut väljamakset taas alla kukkuda. Seda võib võrrelda justkui tilkuva lae alla asetatud ämbriga – tilk-tilga haaval ämber tasapisi täitub (ettevõte teenib aasta jooksul kasumit) ja ühel hetkel kallatakse ämber tühjaks (dividend makstakse välja). Seejärel hakkab ämber uuesti tasapisi täituma.

Et oma dividenditootlust suurendada, on hea mõte dividendid re-investeerida. See tähendab, et ostate saadud dividendide eest uusi dividendiaktsiaid juurde. Oletame, et teil oli 1000 aktsiat, mis maksavad korra aastas dividendiks 1 euro ja mille turuhind on hetkel 10 eurot (dividenditootlus 10%). Pärast dividendide väljamakset laekub teie kontole 1000 eurot ja aktsia hind kukub 9 euro peale. Selle 1000 euro eest saate osta 111 uut aktsiat. Järgmisel aastal saate sama dividendi puhul juba 1111 eurot, mille eest saab omakorda osta uusi aktsiaid. Nii et sisuliselt on tegemist liitintressiga.

Tegelikus elus muidugi nii lihtne ja roosiline kõik ei ole. Esiteks ei ole dividende võimalik kindlalt ette ennustada ja nad on ajas muutuvad (sõltudes suuresti ettevõtte ja majanduse üldisest käekäigust ja ka suuromanike huvidest). Teiseks võib aktsia hind isegi stabiilsete dividendide juures liikuda nii üles kui ka alla. Heaks näiteks on siin Riia börsil kaubeldav SAF Tehnika aktsia, mis on maksnud 3 aastat järjest 0.23 latti dividendi. Aktsia hind on aga selle aja jooksul liikunud vahemikus 0.4-3.50 latti. Kolmandaks on võimalik, et aastaid stabiilselt dividendi maksev ettevõte satub raskustesse ja läheb pankrotti (nagu näiteks USAs juhtus General Motorsiga) või jätab dividendid maksmata (näiteks paljud finantssektori aktsiad nagu Citibank või Bank of America peatasid pärast finantskriisi dividendi maksmise). Eestist on heaks näiteks Nordecon, kes maksis kuni 2009. aastani dividende igal aastal, kuid alates 2010. aastast pole majandusraskuste tõttu enam dividende maksnud.

Siiski on dividenditulul võrreldes muude passiivsete tuluallikatega üks suur ja väga oluline eelis – nimelt on saadud sissetulek tõesti passiivne. Sarnaselt raha pangahoiusel hoidmisele pole investoril vaja teha muud kui omada pangaarvet ja hiljem laekunud raha ära kulutada. Võrreldes muude käesolevas raamatus mainitud passiivsete sissetuleku allikatega on dividend üks mugavamaid.