Miks ma olen Houstonis?

Küsin endalt seda sama küsimust... Ometi on mul kotis piletid Nashville-JFK-Praha-Tallinn. Nashville seekord enam ei jõua, kuid loodetavasti jõuan siiski JFKsse. Aga nüüd siis lähemalt...

Cancunist Houstonisse läks lend ilusti, kuid piiril pandi mind jälle intervjuu boksi. Lennuni oli aega poolteist tundi. Seekord sattusin mingi Hiina juurtega onu peale, Jonathan Vu (hmm, huvitav miks ma ikka ta nime mäletan). Boksis oli järjekord lühike, kuid Mr. Vu oli kõige paranoilisem ametnik, kellega mul on olnud au kokku puutuda (ja ma ikka olen nendega kokku puutunud ;). Vähe sellest, et ma pidin detailidesse järjekordselt rääkima ära oma loo, miks mind on USAs arreteeritud, tahtis Mr. Vu, et ma tõstaksin oma parema käe ja vannuks jumala ja USA presidendi nimel under Oath, to tell truth and only truth, help me god. See protseduur ajas mulle veidi hirmu nahka. Seejärel helistas Vu oma ülemusele ja arutas minu küsimust pingsalt. Kui tundus, et hakkan oma pabereid kätte saama, avastas Vu, et ma olen USAs Trainee programmiga ja sealt tuli uus küsimustelaviin. Kokkuvõttes peedistati mind ligi tund aega ja boksist sain välja 10 minutit pärast lennuki väljumist. Again!

Läksin alla korrusele oma pagasit üles korjama kui avastasin, et ka Telli pagas on ikka veel seal. Hmm... Sain Continentalilt pileti järgmiseks päevaks kell 10.47 am ja nüüd siis olen lennujaama lähedal WinGate hotellis ja vaatan HBOd. Just tuli Oceans 12 ja hetkel on Spiderman 2. Lisaks üritan oma e-mailidega ühele poole saada. Loodetavasti (knock on wood) olen siis homme öösel oma JFK 4 terminali hotellis (koht punasel vaibal) ja teisipäeva õhtul juba Tallinnas. Siis on ca. nädal aega PC ja töö jaoks ja siis... it´s SIZZLER time!