America, we stand as one... miks ma olen JFK lennujaama põrandal

Tervitused Ameerikamaalt!

Kell on siin 23.10 ja istume Tõnuga JFK 4 terminaali palvesaalis ja hakkame magama keerama. Õigustatult tekib küsimus, miks me oleme siin mitte aga Nashville hotellis. Vastus on lihtne - USA piirikontroll suutis jälle üllatada. Pole midagi teha, USA on ikka kontrastide maa. Kui alles tund aega tagasi olin selle bürokraatia ja süsteemituse peale püha viha täis, siis nüüd, WiFis istudes hakkan rahunema. Tallinna Lennujaamas näiteks tasuta WiFI endiselt puudub, samas kui siin sain ma 7 erinevat võrku kätte.

Aga jah, miks me siis siin põrandal täna magame. Nimelt jõudsime Tsehhi lennukiga kella 16ks JFKsse ja Nashville lennuni oli aega ligi 2 tundi. Oleks ilmselt jõudnud, kui mitte poleks juhtunud:

1. Immigratsioonimeeste arvutisüsteem jooksis kokku
2. Meie lennukiga samal ajal saabus lennuk Jordaaniast

Nende kahe teguri koosmõjul oli ilma akendeta ruum minu sinna saabumisel juba tsuktse ja tsurkasid tuubil täis. Üritasin küll ühele mustale laiatagumikulisele officerineiule seletada, et mul läheb kohe lennuk, aga ei miskit. Öeldi, et no worries ja oota aga edasi. Tõnu jäi samal ajal välja pagasit valvama. Noh, istusin siis miski tunni - ja närv läks järjest mustemaks. Miks on USAs nii, et kui on järjekorras ca. 40 inimest ja ruumis on 7 töökohta, siis üks neeger töötab ja 5 ülejäänud tshuktsi jalutavad, irvitavad ja mölisevad lihtsalt ruumis ringiratast? Igatähes JFKs on tööjaotus selline. Mis mind (ja ka ühte 6 liikmelist umbkeelset itaallastebandet) eriti närvi ajas oli see, et pidevalt tõid officerid uusi dokumente juurde ja sokutasid need vanadest ettepoole. Seega läks järjekord minu ees justkui üha pikemaks. No, lõpuks kui väljalennuni oli jäänud 10 minutit, tuli üks naine ja luges ette ca. 9 inimese nimed. Mina olin nende seas viimane, ülejäänud olid araablasenäoga Jordaanlased/Saudid/Tshuktsid. Meid viidi kõiki kuhugi taha ruumi ja üle hulga aja tekkis mul korraks lausa lootus, et jõuan veel õigel ajal lennukile. Asjatu. Midagi ei muutunud, kolm officeri istusid laua tagak, ajasid juttu ja sügasid mune. Lõpuks jagati tsurkadele formulaarid kätte ja need asusid kribinal kirjutama. Viimaks kutsuti ka Dzaak Rozari laua juurde. Naeratasin, neegritädi vaatas mulle otsa ja küsis: "So, what happened?" Ma ei saanud esialgu aru, et juttu on mu kriminaalrekordist ja seletasin, et lähen Nashville seminarile. Siis täpsustati, et tahetakse täpselt teada, mis juhtus. Ütlesin, et see on pikk jutt, mille peale officer mulle laia naeratusega ise samal ajal krõpse pugides ütles: "Take your time, I got more than enough cause they pay me to do it". Vot siis. Seletasin loo ära, ta ütles et "you are in trouble" ja saatis mind uuesti istuma. Vahepeal jõudsin läbi lugeda uue [Digi] ja enamik tsuktse said ka minema. Lõpuks tekkis tungiv vajadus vetsu minna, siis kui selle kohta küsisin, teatati, et oota 5 minutit veel... Lõpuks siis kutsuti mind uuesti leti juurde ja hakati jälle sakkima, et kas ma ikka eelmine kord tegin NSEER registrationi läbi või mitte. Lõpuks anti mu pass tagasi ja öeldi "you can go". Noh, tore küll, et kell oli mingi 7.30 PM ja lennuk ammu läinud...

Läksin siis oma kotti otsima, kuid seda silma ei hakanud. Küsisin ühelt tegelinskilt, et kus ma oma Praha reisilt tulnud koti võiks leida ja tema juhatas mind hoopis tsoonist välja. Seal käis Delta kassa juures valus trügimine, kui minu kotist polnud kellelgi haisugi. Delta mees ütles, et järgmine lennuk läheb Nashville järgmise päeva õhtul (!!!) ja et hotelli ta mulle anda ei saa, aga mingu ma rääkigu baggage claimis oma koti saatusest. Nojah, ronisin siis sinna, kuid kedagi polnud kohal. Läksin tagasi, kui avastasin, et üks Info deski tädi mind pika pilguga puurib. Lõpuks astus ta minu juurde ja küsisis, ega mul sõpra kaasas ei olnud...

Selgus, et Tõnu oli mind ikkagi ära oodanud (3,5 tundi!!!) ja oli samuti lennust maha jäänud. Sain temaga 3ndal korrusel kokku - Tõnu oli unise näoga ja teatas, et oli meile saanud uued piletid järgmiseks päevaks. Hakkas neid mulle andma, kui avastas, et nii piletid kui ka pass on kadunud. Selline reis siis! Hakkasime neid taga otsima, kuid mida polnud, seda polnud. Tõnu tormas terminalist välja ja mina talle järele. Ja nii unreaal kui see ka ei ole, olid Tõnu piletid jm asjad keset autoteed (paar autot olid ka jõudnud juba oma rattamustrit proovida). Lõpp hea, kõik hea. Käisime Sparros ja MCDonaldsis söömas ja nüüd siis Tõnu norskab mul kõrval ja mina toksin siin juutide keskel oma väikest kirjatööd.

Aga loo moraali võtab hästi kokku ühe Delta tshiki ütlus: "You can not go back to baggage area - this is restricted. Once you have passed these doors, there is no going back!