Eesti hoiustajad on rumalad
Kui teil oleks võimalik teenida kaks korda suuremat tulu samasuguse riski juures, kas võtaksite selle pakkumise vastu? Loogiline oleks, aga ometi enamik Eesti hoiustajaid seda ei tee.
Investeerimise üks põhitõdesid väidab, et ei ole võimalik teenida rohkem tulu ilma suurema riskita. Reeglina nii ongi, kuid hiljutise finantskriisi tagajärjel on ka seda investeerimise põhireeglit veidi muudetud.
Et vältida massilist paanikat ja pankade rahast tühjaks jooksmist, muutsid paljud valitsused üle kogu maailma oma pangahoiuste hüvitamise seadusi hoiustajate jaoks turvalisemaks. Reeglina oli enne 2008. aasta finantskriisi hoiustajatel teatav omavastutus (Eestis näiteks kaitses hoiustajaid Tagatisfond 90% ulatuses ja kaitse kehtis üksnes hoiuse põhisummale). See tähendas, et ka hoiustades tuli hinnata panga riskantsust ja vale otsuse puhul oli võimalik veidi raha kaotada. Seega, mida suurem soovitud tulu (intress), seda suurem oli ka risk (panga pankrotistumise korral osa hoiusumma ja intresside kaotus). Kuid pärast ühe maailma suurima investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotti 15. septembril viidi paljudes riikides hoiustajate omavastutus nullini - riik võttis endale kohustuse tagada hoiused 100 protsendiliselt sõltumata pankade riskiastme erinevustest.
Eestis jõustus uus Tagatisfondi seadus 14. novembril 2008 ja sellega tagati siinsed hoiused täielikus ulatuses. Lisaks põhisummale on praegu kehtiva seadusega tagatud ka teenitud intressid kuni hoiuse peatamise päevani. Kui varem olid hoiused kaitstud kuni 200 000 kroonini, siis uue seadusega tõsteti piirmäära koguni 782 330 koonini (50 000 eurot).
Mida see eelnev peaks tähendama keskmisele Eesti hoiustajale, kellel on pangaarvele kogunenud vaba raha? Kehtiva seaduse kontekstis on kõik Tagatisfondiga kaetud pangad pandud ühte patta – hoiustaja ratsionaalne valik oleks valida puhtalt kõige kõrgema intressimäära järgi. Igasugune muu argument tähendaks kas ebaloogilisust või siis usaldamatust Eesti riigi ja tema seaduste suhtes. Kuid eriti irooniline on see, et tegelikkuses on pankade raskuste korral ilmselt kõige turvalisem olla ikkagi just väikeste riskantsemate pankade klient – pigem jätkub Tagatisfondil vara näiteks BIG panga hoiuste tagamiseks kui Swedbanki jaoks. Seega ei pea ka Tagatisfondi usaldamatuse argument eriti vett. Pigem on praeguse olukorra taga lihtsalt inimeste teadmatus ja ehk ka laiskus. Siiski oleks rumal riigi poolt pakutavat tasuta lõunat mitte kasutada.
NÄIDE:
Aastane krooni hoius (summa 300 000 krooni):
Swedbank - 4,2%, aastane tulu oleks 12600 eek.
SEB – 4,3%, aastane tulu oleks 12900
LHV – 4,9%, aastane tulu oleks 14700 eek
BIG Pank – 7,7%, aastane tulu oleks 23100 eek
Investeerimise üks põhitõdesid väidab, et ei ole võimalik teenida rohkem tulu ilma suurema riskita. Reeglina nii ongi, kuid hiljutise finantskriisi tagajärjel on ka seda investeerimise põhireeglit veidi muudetud.
Et vältida massilist paanikat ja pankade rahast tühjaks jooksmist, muutsid paljud valitsused üle kogu maailma oma pangahoiuste hüvitamise seadusi hoiustajate jaoks turvalisemaks. Reeglina oli enne 2008. aasta finantskriisi hoiustajatel teatav omavastutus (Eestis näiteks kaitses hoiustajaid Tagatisfond 90% ulatuses ja kaitse kehtis üksnes hoiuse põhisummale). See tähendas, et ka hoiustades tuli hinnata panga riskantsust ja vale otsuse puhul oli võimalik veidi raha kaotada. Seega, mida suurem soovitud tulu (intress), seda suurem oli ka risk (panga pankrotistumise korral osa hoiusumma ja intresside kaotus). Kuid pärast ühe maailma suurima investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotti 15. septembril viidi paljudes riikides hoiustajate omavastutus nullini - riik võttis endale kohustuse tagada hoiused 100 protsendiliselt sõltumata pankade riskiastme erinevustest.
Eestis jõustus uus Tagatisfondi seadus 14. novembril 2008 ja sellega tagati siinsed hoiused täielikus ulatuses. Lisaks põhisummale on praegu kehtiva seadusega tagatud ka teenitud intressid kuni hoiuse peatamise päevani. Kui varem olid hoiused kaitstud kuni 200 000 kroonini, siis uue seadusega tõsteti piirmäära koguni 782 330 koonini (50 000 eurot).
Mida see eelnev peaks tähendama keskmisele Eesti hoiustajale, kellel on pangaarvele kogunenud vaba raha? Kehtiva seaduse kontekstis on kõik Tagatisfondiga kaetud pangad pandud ühte patta – hoiustaja ratsionaalne valik oleks valida puhtalt kõige kõrgema intressimäära järgi. Igasugune muu argument tähendaks kas ebaloogilisust või siis usaldamatust Eesti riigi ja tema seaduste suhtes. Kuid eriti irooniline on see, et tegelikkuses on pankade raskuste korral ilmselt kõige turvalisem olla ikkagi just väikeste riskantsemate pankade klient – pigem jätkub Tagatisfondil vara näiteks BIG panga hoiuste tagamiseks kui Swedbanki jaoks. Seega ei pea ka Tagatisfondi usaldamatuse argument eriti vett. Pigem on praeguse olukorra taga lihtsalt inimeste teadmatus ja ehk ka laiskus. Siiski oleks rumal riigi poolt pakutavat tasuta lõunat mitte kasutada.
NÄIDE:
Aastane krooni hoius (summa 300 000 krooni):
Swedbank - 4,2%, aastane tulu oleks 12600 eek.
SEB – 4,3%, aastane tulu oleks 12900
LHV – 4,9%, aastane tulu oleks 14700 eek
BIG Pank – 7,7%, aastane tulu oleks 23100 eek
Labels: investing
posted by Jaak Roosaare at 9:28 PM
3 Comments:
Parex aastane hoius(EEK) on 9,5%.
€ hoius on 5+% alates 1 kuust.
Miinimumsumma hoiustamiseks 1500 EEK või 100€.
Kuid ainuke asi selle puhul on, et tagatisfondi seaduse kohaselt tagatakse Parex panga Eesti Filiaali hoiused Läti Vabariigi tagatisfondi poolt.
Nii see on. Just sellepärast ma selle välja jätsin ka, et Läti usladus on juba omaette jutt. Aga ma siiski usun, et ntx. 500 000 eek hoiustada 50/50 Parexi ja BIGi vahel, jagades erineva pikkusega hoiuste vahel on hea diil
Intressilangus jätkub. BIG tõmbas 6%-le ja Parex eile 9,5lt 8%le.
Post a Comment
<< Home