Sunday, January 15, 2006

Developing a life philosophy by Dan Moore + 8th Habit by Stephen Covey

Following will be in English...

For some of you who do not know, I just had a chance to attend one of the best educational seminars in the world - Great Recruiters Seminar held by Southwestern Company. I was looking through the stuff I learned and wanted to reflect little bit on one part - presented by Harvard graduate and one of my personal role models Dan Moore. During my trip I also purchased a book, another "self help bestseller" by Stephen Covey called "The 8th Habit". I thougt it will be a good time spender in plane but it actually really mesmerized me. I think Dan´s part and the book talk so much about the same thing that is actually big part of our everyday life - feeling that something is missing or you have lost the directions.

I will reflect some thoughts it provoked.

Developing a life philosophy

Have you ever felt that you are in the life just kind of swimming and floating helplessly? That all your good intentions and promises to yourself end up fading away as you go with the flow? Also, propably we have all encountered a feeling that what we do really is not making any difference. This was the central topic of both Dan´s speach and the book. What is the antidote for this feeling of emptyness? Dan talked us about unifying principles, so called life philosohpy.

They are a statement of the principles that are most important for you. This principles work as a compass in guiding your actions and goal-setting.

What are the two things everyone has to do in their life? No, its not death and taxes. You can avoid taxes (lets not talk more about it ;)) but you can´t avoid death and living with yourself until death. So if we all have to live with ourselves it only make sense to have good guidelines for that!

Unifying principles are deeply held beliefs that:

  • guide your conduct
  • light your path
  • serve as a judge & jury in resolving disputes between your own desires

These principles give you a POWER for goal achieving. They help you be a consistent person and also make consistent decisions especially when no one is looking. Without those values you would do what you FEEL is the best thing to do at the moment. And we all know that decisions based on feelings are usually bad ones. Good example is work: how succesful would you be if you would quit every time you FEEL like giving up? To be successful you have to decide before that you will not give up. Same applies everywhere:

  • To be in good schedule, decide before the day what are you going to do
  • To be in good marriage, decide before the marriage what kind of husband you will be
  • To be rich, decide before you get the money what you will do with it

These decisions should be based on your values, beliefs & principles. Why is it so hard to do? Because it involves dicipline - that bitter-tasting pill that can make or brake a person.

If you want very simple formula to live your life the fullest, do the following:

  • BODY - assume you had an heart attack - now live accordingly
  • LOVED ONE - assume you are still in dating phase - now act accordingly
  • WORK - assume that you are one rank higher that your current position - now act accordingly
  • RELATIONSHIPS - assume everything you say about another, they can overhear - now speak accordingly
  • PARENTS - assume that it is your last time you see them in this world - praise them accordingly
  • SPIRIT - assume that you will have one-on-one visit with your creator every quarter - now live accordingly

Dan also talked about how to choose your spouse and work. He also said that he is not expert in this field because he has been married only once. But what a tremendous success his marriage has been - he and Maria have been together for 28 years. How´s that for commitment?

Finding the ONE, look for somebody who:

  • brings out the best in you (and also motivates you to be your best)
  • shares your ethical convictions
  • you will love even when "physical" dims
  • feels the same way as you about committment
  • matches your level of initiative and energy
  • has enough depth for at least 80 years
  • shares your spiritual dimension

And one mega-tip to remember for the rest of your life: Never go to sleep angry! Even when it takes all night to solve the problems and fight the fight, do it! Sleeping with anger kills the trust in your relationship. What are the early warning signs that the relationship you are in is not heading to the right direction?

  • criticism (attacking person, not action)
  • defensiveness
  • contempt, sarcasm and lack of respect
  • stonewalling (emotional shutdown)

Marriage is not addition, it is multiplication! If you take two half-happy people and put them together it is not two happy people, it is to very unhappy people! (0,5*0,5=0,25)

Finding the right place to work:

  • Anti Mr. Mediocrity test (have people around you who will not accept your average but expect your best)
  • Mirror test (can I make a difference and improve the world?)
  • Family test (will my spouse/parents/kids be proud of me and my work?)
  • Pay-value test (will I get paid based on MY actions or policies?)
  • Flexibility test (can I take time off if I want to?)
  • Calendar test (is there any (seasonal)variety in the job?))

Rohkem värve Sinu ellu!


VIP Trip crew Cancunis
Originally uploaded by jaakroosaare.

Selline grupp oli meil siin Cancunis. Albi, Karin, Fred, Tell, Jaak ja Andres. Istun siin JFK lennujaamas ja õpin tundma sellist huvitavat programmi nagu Flickr. Interesting...

Edaspidi siis rohkem pilte ka...

Saturday, January 14, 2006

Miks ma olen Houstonis?

Küsin endalt seda sama küsimust... Ometi on mul kotis piletid Nashville-JFK-Praha-Tallinn. Nashville seekord enam ei jõua, kuid loodetavasti jõuan siiski JFKsse. Aga nüüd siis lähemalt...

Cancunist Houstonisse läks lend ilusti, kuid piiril pandi mind jälle intervjuu boksi. Lennuni oli aega poolteist tundi. Seekord sattusin mingi Hiina juurtega onu peale, Jonathan Vu (hmm, huvitav miks ma ikka ta nime mäletan). Boksis oli järjekord lühike, kuid Mr. Vu oli kõige paranoilisem ametnik, kellega mul on olnud au kokku puutuda (ja ma ikka olen nendega kokku puutunud ;). Vähe sellest, et ma pidin detailidesse järjekordselt rääkima ära oma loo, miks mind on USAs arreteeritud, tahtis Mr. Vu, et ma tõstaksin oma parema käe ja vannuks jumala ja USA presidendi nimel under Oath, to tell truth and only truth, help me god. See protseduur ajas mulle veidi hirmu nahka. Seejärel helistas Vu oma ülemusele ja arutas minu küsimust pingsalt. Kui tundus, et hakkan oma pabereid kätte saama, avastas Vu, et ma olen USAs Trainee programmiga ja sealt tuli uus küsimustelaviin. Kokkuvõttes peedistati mind ligi tund aega ja boksist sain välja 10 minutit pärast lennuki väljumist. Again!

Läksin alla korrusele oma pagasit üles korjama kui avastasin, et ka Telli pagas on ikka veel seal. Hmm... Sain Continentalilt pileti järgmiseks päevaks kell 10.47 am ja nüüd siis olen lennujaama lähedal WinGate hotellis ja vaatan HBOd. Just tuli Oceans 12 ja hetkel on Spiderman 2. Lisaks üritan oma e-mailidega ühele poole saada. Loodetavasti (knock on wood) olen siis homme öösel oma JFK 4 terminali hotellis (koht punasel vaibal) ja teisipäeva õhtul juba Tallinnas. Siis on ca. nädal aega PC ja töö jaoks ja siis... it´s SIZZLER time!

Mexico experience - viva la VIP trip!

Muljeid on kohe niipalju, et ei mahu ühte postitusse äragi. Tagasi minevikku - hommikul Atlantast lennujaama minnes olime nibin-napin jõudmas Houstoni lennule, kui Andres avastas, et lend läks tegelikult tund aega varem ja olime sellest just maha jäänud. Kui on üks asi, mida SW õpetab, siis on see enesekindlus igas olukorras. Nii ei olnud ka meil erilist põhjust muretseda - lasime endale uued piletid bookida ja ma arvasin, et sellega on lõpuks mu mahajäämised möödas. Etteruttavalt öeldes nii siiski ei läinud ;)

Houstonis käisin jälle oma lemmikkohas - immigratsiooniboksis. Erinevalt JFKst olid Texases lahedad tüübid. Kui nad kuulsid, et olen teel Mehhikosse ja täpsemalt veel Cancuni, siis oli järgmine küsimus, et kas ma olen abielus või mitte ja kui ütlesin, et ei ole, siis tuli meeste näole kaval muie... Leppisime kokku, et kui ma tahan USAsse tagasi saada, pean hästi palju pilte tegema ja soovitavalt ikka mõned top-less pildid ka. Selline intervjuu on ikka veidi tuusam kui JFK peedistamine.

Cancun oli lihtsalt tuus. Rääkisime teistega ja otsustasime, et tegemist on senini kõige tuusama reisiga, kus me käinud oleme (ja me ikka oleme). Mis siis Cancuni VIP tripil nii tuusa oli? 15 põhjust on siin:
  1. Päike, soe vesi ja +28 kraadi
  2. All-inclusive hotell
  3. Tasuta toidud
  4. Tasuta joogid ja kokteilid (noh, hoidsime igaüks ca. 50*100EEK kokku).
  5. VIP Tripi fond (mida iganes keegi osta tahtis, Fond maksis)
  6. Kiirkaatritega jungle journey
  7. Ööklubid ja bikini missi valimine
  8. Open Bar ööklubis
  9. Jeepisafari Chitzen Itza Maiade püramiidide juurde (fondi raha eest)
  10. Pina Colada
  11. Miami Vice
  12. Rohkelt jääteed Long-Islandilt
  13. Minimii
  14. Scooteritega võiduajamine Mehhiko lahes kuni käed ära väsisid
  15. Mega seltskond: Fred, Andres, Tell, Albi ja Karin

Enne ära tulekut saime igaüks veel fondist VIP kaelakeed ja jätsime õhku lubaduse: kes 2007 VIP tripile ei tule, on ikka paras wussy. Nii et pay attention:

+2200 unitit või FY 3500 unit/B 4500 unit/C 5500 unit /D+ 6500 units!



Pilte ka!

Sunday, January 08, 2006

Pagas käes ja Atlantas

Kell on 23.50 ja tegevus toimub Atlantas Super 8 toas number 211. Kiire pilk lähiminevikku - oma pagasi sain 2 päeva hiljem kätte. Kuigi üldiselt oli halb kogemus, pean tunnistama, et www.delta.com/baggage on siiski päris mugav ja täpne süsteem. Aga aitab sellest!

GRS või siis Great Recruiters Seminar oli veel tuusam kui alguses arvasin. Esinejad olid superstaarid ja ma tunnen, et selles äris on veel ikka palju-palju õppida. Üks suvaline mõte siia juurde - lennukist võtsin kaasa kaubakataloogi, kus umbes 150 lehel pakutakse kõige erinevamaid ja haigemaid leiutisi nagu näiteks sigarikarp, mis hoiab sobivat niiskust või videot näitav hambaari. Nashville hotellis telekat vaadates leidsin aga sama pakkumise, mis oli ka ajakirjas ja mis ilmselt on üks ameerikalikumaid tooteid, mida ma olen iial näinud - lemmikloomade trepp. Tegemist on sellise väikese pehme riidega kaetud trepikesega, mis aitab "overweight" koerakesel "overweight" peremehe või -naise voodisse ronida, nii et ei koer ega omanik liigset kalorit kulutama ei peaks. Sick!

Mis ma Atlantas teen? Oleme teel VIP tripile Mehikosse, täpsemalt Cancuni. Renisime Atlantast 7 kohalise vani ja pärast kiiret külastust Circuit Citysse sain esmakordselt autos DVD vaatamise kogemuse. Vaesed lapsevanemad! Taga on küll tore vaadata, kuid vaene ema läheb küll peagi multikate soundtrackist hulluks ;)

Mis veel... ahjaa, USA börsidel kestab vinge tõus ja ka minu portfell on ca. 10% 3 päevaga ülespoole kerkinud. Kahju, oleks saanud odavamalt osta ;)

Wednesday, January 04, 2006

Ilma pagasita v66ras linnas

Nii, kell on 18.48 ja olen l6puks j6udnud Nashville. Paraku ei ole seda veel mitte teinud minu reisipagas (ka T6nu oma mitte). P2ev m88dus lennukites ja l6puks Nashville j6udes Delta t2diga vaieldes. USAle on nii omane see, et k6ik teevad n2o, nagu nad teaksid, millest r22givad, kuigi tegelikult pole neil enamasti aimugi. N2ide? JFKs 8eldi mulle kaks korda, et minu pagas lendas juba ees 2ra Nashville ja mul pole vaja selle p2rast muretseda. J2rgmisel p2eval Nashvilles aga 8eldakse mulle, et "it is not possible, this is illegal!". Usu siis kedagi?

Eniveis, kui kohale j6udsime, olime m6lemad T6nuga nagu parajad bummid, alates 30. detsembrist pole korralikult ennast v2lja maganud, r22kimata voodis magamisest. 6nneks sain Kertu k2est kiire kyydi K-Marti ja investeerisin 40 USD oma uude outfitti. V2hemalt on puhtad sokid ja korralik triiks2rk, mitte EasyJeti fliis :) Kui Southwesternisse j6udsime, siis algul ei tundnud isegi meie president Jerry 2ra, kellega oli tegu, nii bummid olime... SW andis igale employeele 30 USD 6htus88girahaks ja hotell on ka korralik. Nyyd l2hengi magama 2ra. USAkad l2hevad downtowni mingit t2htsat jalgpallim2ngu vaatama aga ma eelistan t2na voodit! Ahjaa, tuba jagan Telliga ja 88sel saabub Pelegrimas ka. Ja veel, see USA klaver ikka succib t2iega!

Tuesday, January 03, 2006

America, we stand as one... miks ma olen JFK lennujaama põrandal

Tervitused Ameerikamaalt!

Kell on siin 23.10 ja istume Tõnuga JFK 4 terminaali palvesaalis ja hakkame magama keerama. Õigustatult tekib küsimus, miks me oleme siin mitte aga Nashville hotellis. Vastus on lihtne - USA piirikontroll suutis jälle üllatada. Pole midagi teha, USA on ikka kontrastide maa. Kui alles tund aega tagasi olin selle bürokraatia ja süsteemituse peale püha viha täis, siis nüüd, WiFis istudes hakkan rahunema. Tallinna Lennujaamas näiteks tasuta WiFI endiselt puudub, samas kui siin sain ma 7 erinevat võrku kätte.

Aga jah, miks me siis siin põrandal täna magame. Nimelt jõudsime Tsehhi lennukiga kella 16ks JFKsse ja Nashville lennuni oli aega ligi 2 tundi. Oleks ilmselt jõudnud, kui mitte poleks juhtunud:
  1. Immigratsioonimeeste arvutisüsteem jooksis kokku
  2. Meie lennukiga samal ajal saabus lennuk Jordaaniast

Nende kahe teguri koosmõjul oli ilma akendeta ruum minu sinna saabumisel juba tsuktse ja tsurkasid tuubil täis. Üritasin küll ühele mustale laiatagumikulisele officerineiule seletada, et mul läheb kohe lennuk, aga ei miskit. Öeldi, et no worries ja oota aga edasi. Tõnu jäi samal ajal välja pagasit valvama. Noh, istusin siis miski tunni - ja närv läks järjest mustemaks. Miks on USAs nii, et kui on järjekorras ca. 40 inimest ja ruumis on 7 töökohta, siis üks neeger töötab ja 5 ülejäänud tshuktsi jalutavad, irvitavad ja mölisevad lihtsalt ruumis ringiratast? Igatähes JFKs on tööjaotus selline. Mis mind (ja ka ühte 6 liikmelist umbkeelset itaallastebandet) eriti närvi ajas oli see, et pidevalt tõid officerid uusi dokumente juurde ja sokutasid need vanadest ettepoole. Seega läks järjekord minu ees justkui üha pikemaks. No, lõpuks kui väljalennuni oli jäänud 10 minutit, tuli üks naine ja luges ette ca. 9 inimese nimed. Mina olin nende seas viimane, ülejäänud olid araablasenäoga Jordaanlased/Saudid/Tshuktsid. Meid viidi kõiki kuhugi taha ruumi ja üle hulga aja tekkis mul korraks lausa lootus, et jõuan veel õigel ajal lennukile. Asjatu. Midagi ei muutunud, kolm officeri istusid laua tagak, ajasid juttu ja sügasid mune. Lõpuks jagati tsurkadele formulaarid kätte ja need asusid kribinal kirjutama. Viimaks kutsuti ka Dzaak Rozari laua juurde. Naeratasin, neegritädi vaatas mulle otsa ja küsis: "So, what happened?" Ma ei saanud esialgu aru, et juttu on mu kriminaalrekordist ja seletasin, et lähen Nashville seminarile. Siis täpsustati, et tahetakse täpselt teada, mis juhtus. Ütlesin, et see on pikk jutt, mille peale officer mulle laia naeratusega ise samal ajal krõpse pugides ütles: "Take your time, I got more than enough cause they pay me to do it". Vot siis. Seletasin loo ära, ta ütles et "you are in trouble" ja saatis mind uuesti istuma. Vahepeal jõudsin läbi lugeda uue [Digi] ja enamik tsuktse said ka minema. Lõpuks tekkis tungiv vajadus vetsu minna, siis kui selle kohta küsisin, teatati, et oota 5 minutit veel... Lõpuks siis kutsuti mind uuesti leti juurde ja hakati jälle sakkima, et kas ma ikka eelmine kord tegin NSEER registrationi läbi või mitte. Lõpuks anti mu pass tagasi ja öeldi "you can go". Noh, tore küll, et kell oli mingi 7.30 PM ja lennuk ammu läinud...

Läksin siis oma kotti otsima, kuid seda silma ei hakanud. Küsisin ühelt tegelinskilt, et kus ma oma Praha reisilt tulnud koti võiks leida ja tema juhatas mind hoopis tsoonist välja. Seal käis Delta kassa juures valus trügimine, kui minu kotist polnud kellelgi haisugi. Delta mees ütles, et järgmine lennuk läheb Nashville järgmise päeva õhtul (!!!) ja et hotelli ta mulle anda ei saa, aga mingu ma rääkigu baggage claimis oma koti saatusest. Nojah, ronisin siis sinna, kuid kedagi polnud kohal. Läksin tagasi, kui avastasin, et üks Info deski tädi mind pika pilguga puurib. Lõpuks astus ta minu juurde ja küsisis, ega mul sõpra kaasas ei olnud...

Selgus, et Tõnu oli mind ikkagi ära oodanud (3,5 tundi!!!) ja oli samuti lennust maha jäänud. Sain temaga 3ndal korrusel kokku - Tõnu oli unise näoga ja teatas, et oli meile saanud uued piletid järgmiseks päevaks. Hakkas neid mulle andma, kui avastas, et nii piletid kui ka pass on kadunud. Selline reis siis! Hakkasime neid taga otsima, kuid mida polnud, seda polnud. Tõnu tormas terminalist välja ja mina talle järele. Ja nii unreaal kui see ka ei ole, olid Tõnu piletid jm asjad keset autoteed (paar autot olid ka jõudnud juba oma rattamustrit proovida). Lõpp hea, kõik hea. Käisime Sparros ja MCDonaldsis söömas ja nüüd siis Tõnu norskab mul kõrval ja mina toksin siin juutide keskel oma väikest kirjatööd.

Aga loo moraali võtab hästi kokku ühe Delta tshiki ütlus: "You can not go back to baggage area - this is restricted. Once you have passed these doors, there is no going back!